Peloponnesose vaskuss (Anguis cephalonnica) on vaskuslaste sugukonda vaskussi perekonda kuuluv jalutu sisalik. Nad on levinud Lõuna-Kreekas Peloponnesose poolsaarel ja Joonia mere saartel Kefalloniál, Ithakal ja Zákynthosel. Nende levila kattub Peloponnesose põhjaosas hariliku vaskussi levilaga.[2] Selle liigi esindajaid on ekslikult peetud ka hariliku vaskussi alamliigiks A. f. peloponnesiacus (Stepanek 1937).[3]
Välimuselt sarnaneb hariliku vaskussiga, kuid täiskasvanud isendid on enamasti pikemad ja juhul, kui saba pole murdunud, on ka see suhteliselt pikem. Peloponnesose vaskussi kere on sihvakam ja pea kitsam. Ümber keskkeha on neil 30–36 soomust (rohkem kui vaskussil). Peloponnesose vaskussi selg on tavaliselt kohvipruuni värvi, kõht ja küljed tumepruunid või mustad. Kukla taga ja kaelal on külgede ja selja üleminekupiiril laineline muster. Täiskasvanutel võivad kaela keskjoonel olla 2–6-sentimeetrised tumedad triibud. Täiskasvanud isendid on kuni 50 sentimeetri pikkused.[2]
Peloponnesose vaskuss on levinud Lõuna-Kreekas Peloponnesose poolsaarel ja Joonia mere saartel Kefalloniál, Ithakal ja Zákynthosel. Eelistab niiskeid elupaiku nagu heitlehelised metsad, okasmetsad ja jõgede kaldametsad.[2] Neid leidub ka hekkides, taluaedades ja põldudel.[1] Mägedes viibivad kuni 1200 meetri kõrgusel üle merepinna.[2]
Rahvusvahelise Looduskaitseliidu hinnangul on tegemist ohulähedase liigiga. Kuigi tegemist on suhteliselt kohanemisvõimeliste loomadega, ei ole nad laialt levinud ja inimesed kipuvad neid tapma. Inimeste tekitatud tulekahjud, nagu 2007. aasta Kreeka metsatulekahjud, on selle liigi esindajatele tõsiseks ohuks.[1]
Peloponnesose vaskuss (Anguis cephalonnica) on vaskuslaste sugukonda vaskussi perekonda kuuluv jalutu sisalik. Nad on levinud Lõuna-Kreekas Peloponnesose poolsaarel ja Joonia mere saartel Kefalloniál, Ithakal ja Zákynthosel. Nende levila kattub Peloponnesose põhjaosas hariliku vaskussi levilaga. Selle liigi esindajaid on ekslikult peetud ka hariliku vaskussi alamliigiks A. f. peloponnesiacus (Stepanek 1937).
