Heeringavaal ehk finnvaal (Balaenoptera physalus) on vaguvaallaste sugukonda kuuluv vaalaline.
Heeringavaal elab maailmameres Arktikast Antarktikani.
Heeringavaal on sinivaala järel isendi suuruselt teine loom. Erakordselt suur, 27,3 m pikkune emasloom tapeti 1925 Lõuna-Shetlandi saarte kandis. Põhjapoolkeral on emaste keskmine pikkus 19,4 ja isaste keskmine pikkus 18,6 m, lõunapoolkeral vastavalt 21 ja 20 m.[2]
Heeringavaal on kosmopoliit. Lõunapoolkeral on ta arvukam kui põhjapoolkeral. Ta armastab jahedat vett: pooluste suunas tungib ta kuni jääväljadeni, aga ekvaatorile ei tule ta tavaliselt talvelgi lähemale kui 30° põhjalaiust või 20° lõunalaiust. Soojades vetes talvitudes heeringavaal peaaegu ei toitu ja kõhnub tugevasti.[2]
Vaikse ookeani põhjaosas leidub vähemalt kaks vaalakarja: Aasia ja Põhja-Ameerika asurkond. Esimene neist talvitub Kollases meres ja Lõuna-Jaapani vetes ning tõuseb suvel Ohhoota mere põhjaosani, Kamtšatkani ja Tšuktši poolsaareni. Teine talvitub Mehhiko Californias, aga suveks liigub Briti Columbia, Alaska ja Aleuutide kaudu Kamtšatkani, Anadõri lahte, Beringi väina ja Tšuktši merre. Need teekonnad on kindlaks tehtud vaalade märgistamise abil. Seni pole teada, kas need karjad omavahel ka kokku puutuvad. Lisaks elab Ida-Hiina meres paikne asurkond, mis põhja poole ei rända.[2]
Kõige suuremaid heeringavaalade asurkondi kohatakse Antarktikas, kus ohtra toidu ja madala temperatuuri tingimustes on välja kujunenud alamliik, kuhu kuuluvad heeringavaalad on keskmiselt meetri võrra pikemad põhjapoolsetest heeringavaaladest.[2]
Toidu koostis oleneb aastaajast ja kohast. Tüüpilised kalad, mida heeringavaal sööb, on heeringas, moiva, tobias ja tursk, aga vähilaadsetest on tavalised hiilgevähid ja vääneljalalised. Kuriilide ja Jaapani kandis leitakse nende magudest hulgaliselt peajalgseid. Kõige rohkem kalmaare on ühes maos leitud 2800 isendit (560 kg), sairasid 4640 isendit (550 kg), heeringaid 2550 isendit (610 kg) ja turski 800 isendit.[2]
Toituvad vaalad liiguvad külitsi, laialt avatud suuga. Saaki neelavad nad suurte portsjonitena. Kalu püüdes teevad nad järske liigutusi, vahel pöörlevad isegi keha pikitelje ümber, kõht ülespidi. See takistab kaladel vaala lõugade vahelt välja lipsata ja võimaldab suud kiiremini sulgeda.[2]
Heeringavaala tiinus kestab keskmiselt 11,5 kuud. Paaritumine toimub üldiselt talvel, ent pole võimatu, et nad paarituvad ka muudel aegadel, sest korraga püütud emaste looted on teinekord üsna erineva suurusega. Antarktikas paarituvad kõik emased vahemikus aprillist augustini, kulminatsiooniga juunis-juulis, kui on südatalv.[2]
Põhjapoolkeral on vastsündinute pikkus 6 m ja mass 1,5 t, lõunapoolkeral aga 5,4 m ja 1,86 t. Suurim loode pärines Antarktikast ja oli 7,29 m pikk, aga väikseim imev noorloom pärines Arktikast ja oli 518 cm pikk.[2]
Vastsündinute ja täiskasvanute kehakuju on sarnane isegi detailides. See laseb oletada, et juba vastsündinutel on head hüdrodünaamilised omadused. Toituvate isendite kiirus on 5–8 km/h, rahulikult liikuvatel 14–17 km/h, hirmutatutel 25–30 km/h, aga sööstuhetkel isegi üle 40 km/h. Seetõttu on heeringavaalad ühed kõige kiirematest vaalalistest.[2]
Harilikult hoiduvad vaalad jääst eemale, aga siiski on täheldatud, et lahvandusse sattunud heeringavaal (nagu põhjavaal või kääbusvaalgi) toetab koonu jääservale ja tõstab kord hingatsi veepinnale, siis jällegi laseb selle paariks minutiks vee alla.[2]
Vaalapüük on muutnud heeringavaala suhteliselt haruldaseks. Ühest heeringavaalast saab Arktikas 6–7 tonni rasva ja 20–23 tonni liha, Antarktikas 9–10 t rasva ja 25–30 t liha. Seda on poole vähem kui sinivaalast saab.[2]
Heeringavaal ehk finnvaal (Balaenoptera physalus) on vaguvaallaste sugukonda kuuluv vaalaline.
Heeringavaal elab maailmameres Arktikast Antarktikani.
Heeringavaal on sinivaala järel isendi suuruselt teine loom. Erakordselt suur, 27,3 m pikkune emasloom tapeti 1925 Lõuna-Shetlandi saarte kandis. Põhjapoolkeral on emaste keskmine pikkus 19,4 ja isaste keskmine pikkus 18,6 m, lõunapoolkeral vastavalt 21 ja 20 m.
Heeringavaal on kosmopoliit. Lõunapoolkeral on ta arvukam kui põhjapoolkeral. Ta armastab jahedat vett: pooluste suunas tungib ta kuni jääväljadeni, aga ekvaatorile ei tule ta tavaliselt talvelgi lähemale kui 30° põhjalaiust või 20° lõunalaiust. Soojades vetes talvitudes heeringavaal peaaegu ei toitu ja kõhnub tugevasti.
Vaikse ookeani põhjaosas leidub vähemalt kaks vaalakarja: Aasia ja Põhja-Ameerika asurkond. Esimene neist talvitub Kollases meres ja Lõuna-Jaapani vetes ning tõuseb suvel Ohhoota mere põhjaosani, Kamtšatkani ja Tšuktši poolsaareni. Teine talvitub Mehhiko Californias, aga suveks liigub Briti Columbia, Alaska ja Aleuutide kaudu Kamtšatkani, Anadõri lahte, Beringi väina ja Tšuktši merre. Need teekonnad on kindlaks tehtud vaalade märgistamise abil. Seni pole teada, kas need karjad omavahel ka kokku puutuvad. Lisaks elab Ida-Hiina meres paikne asurkond, mis põhja poole ei rända.
Kõige suuremaid heeringavaalade asurkondi kohatakse Antarktikas, kus ohtra toidu ja madala temperatuuri tingimustes on välja kujunenud alamliik, kuhu kuuluvad heeringavaalad on keskmiselt meetri võrra pikemad põhjapoolsetest heeringavaaladest.
Toidu koostis oleneb aastaajast ja kohast. Tüüpilised kalad, mida heeringavaal sööb, on heeringas, moiva, tobias ja tursk, aga vähilaadsetest on tavalised hiilgevähid ja vääneljalalised. Kuriilide ja Jaapani kandis leitakse nende magudest hulgaliselt peajalgseid. Kõige rohkem kalmaare on ühes maos leitud 2800 isendit (560 kg), sairasid 4640 isendit (550 kg), heeringaid 2550 isendit (610 kg) ja turski 800 isendit.
Toituvad vaalad liiguvad külitsi, laialt avatud suuga. Saaki neelavad nad suurte portsjonitena. Kalu püüdes teevad nad järske liigutusi, vahel pöörlevad isegi keha pikitelje ümber, kõht ülespidi. See takistab kaladel vaala lõugade vahelt välja lipsata ja võimaldab suud kiiremini sulgeda.
Heeringavaala tiinus kestab keskmiselt 11,5 kuud. Paaritumine toimub üldiselt talvel, ent pole võimatu, et nad paarituvad ka muudel aegadel, sest korraga püütud emaste looted on teinekord üsna erineva suurusega. Antarktikas paarituvad kõik emased vahemikus aprillist augustini, kulminatsiooniga juunis-juulis, kui on südatalv.
Põhjapoolkeral on vastsündinute pikkus 6 m ja mass 1,5 t, lõunapoolkeral aga 5,4 m ja 1,86 t. Suurim loode pärines Antarktikast ja oli 7,29 m pikk, aga väikseim imev noorloom pärines Arktikast ja oli 518 cm pikk.
Vastsündinute ja täiskasvanute kehakuju on sarnane isegi detailides. See laseb oletada, et juba vastsündinutel on head hüdrodünaamilised omadused. Toituvate isendite kiirus on 5–8 km/h, rahulikult liikuvatel 14–17 km/h, hirmutatutel 25–30 km/h, aga sööstuhetkel isegi üle 40 km/h. Seetõttu on heeringavaalad ühed kõige kiirematest vaalalistest.
Harilikult hoiduvad vaalad jääst eemale, aga siiski on täheldatud, et lahvandusse sattunud heeringavaal (nagu põhjavaal või kääbusvaalgi) toetab koonu jääservale ja tõstab kord hingatsi veepinnale, siis jällegi laseb selle paariks minutiks vee alla.
Vaalapüük on muutnud heeringavaala suhteliselt haruldaseks. Ühest heeringavaalast saab Arktikas 6–7 tonni rasva ja 20–23 tonni liha, Antarktikas 9–10 t rasva ja 25–30 t liha. Seda on poole vähem kui sinivaalast saab.
