This website provides lots of scientific background on horsehair worms, including links to scientific literature and tips on where to find them.
The Nematomorpha are a group of parasitic worms that develop within their hosts (primarily terrestrial insects and other arthropods) but reproduce in aquatic environments. Around 300 species of nematomorphs (or "hairworms") have been described. Nematomorphs are dioecious (i.e., have separate sexes). Tiny larvae (about 100 µm long) hatch from eggs. These larvae are equipped with two or three rings of cuticular hooks and terminal stylets with which they are able to penetrate soft epithelia of their hosts. Terrestrial hosts may become infected by drinking water containing larvae or they may prey on a paratenic host (see below). Although adults of most nematomorph species live in freshwater, a few species live in damp soil and the five known species in the distinctive genus Nectonema are pelagic in coastal marine environments. Within the host, nematomorphs increase dramatically in size from about 100 µm to several centimeters (some may exceed two meters in length). The size of the mature worm substantially exceeds the length of the host. By the time the worm is mature, it fills most of the host cavity with the exception of the head and the legs. Worms are ready to emerge only once they reach this stage. (Schmidt-Rhaesa 2002 and references therein; Thomas et al. 2002; Brusca and Brusca 2003)
The life cycle of nematomorphs has 4 stages: the egg, the pre-parasitic larva that hatches from the egg, the parasitic larva that develops within an invertebrate host (the "definitive" or developmental host), and the free-living aquatic adult. Within the definitive host, worms complete development, but they do not mate and oviposit until they are free-living in aquatic environments. Many nematomorph species have another type of host as well, a "paratenic" or transport host. The pre-parasitic larva enters a paratenic host but does not develop further until the paratenic host is eaten by a scavenger or predator in which it can develop. Within paratenic hosts, larvae penetrate through the gut, secrete a cyst wall, fold up, and become cysts. For at least some nematomorph species, the nematomorphs may make the transition from water to land by forming cysts in aquatic insect larvae, with the cysts surviving the host's metamorphosis to an adult which can then convey the nematomorphs to land. The great majority of freshwater nematomorphs have been collected from beetles or orthopterans. Paratenic hosts run the gamut from trematode flatworms to vertebrates. (Poinar 2001; Hanelt and Janovy 2004)
Many types of parasites are known to modify the behavior of their host in ways that benefit the parasite. Based on anecdotal observations, it has long been suspected that at least some mature nematomorphs, which must reach water to mate and reproduce, manipulate the behavior of their terrestrial insect hosts, causing them to seek water and jump into it. Investigations by Thomas et al. (2002) found clear evidence of this phenomenon in 8 tettigoniid orthopterans infected by the nematomorph Spinochordodes tellinii, as well as in the gryllid cricket Nemobius sylvestris infected by the nematomorph Paragordius tricuspidatus. In experiments, however, they found no evidence that hosts actively seek out water; rather, they suggested, infected hosts seem to display erratic behavior that eventually brings them close to water, which they then enter. Consistent with the findings of Thomas et al. (2002), Sanchez et al. (2008) found that this behavioral manipulation has two phases, first causing the cricket to wander into atypical habitats and next causing it to commit suicide by entering water.
The Nematomorpha is a monophyletic taxon of parasitic worms that develop within their hosts (primarily terrestrial insects and other arthropods) but reproduce in aquatic environments. Around 300 species of nematomorphs (or "hairworms") have been described. Nematomorphs are dioecious (i.e., have separate sexes). Tiny larvae (about 100 µm long) hatch from eggs. These larvae are equipped with two or three rings of cuticular hooks and terminal stylets with which they are able to penetrate soft epithelia of their hosts. Terrestrial hosts may become infected by drinking water containing larvae or they may prey on a paratenic host (see below). Although adults of most nematomorph species live in freshwater, a few species live in damp soil and the five known species in the distinctive genus Nectonema are pelagic in coastal marine environments. For Nectonema, only hosts containing juveniles are known and these are all decapod crustaceans—either pelagic shrimps such as Pandalus or benthic crabs such as Cancer, Munida or Pagurus. Because nematomorph copulation takes place close to the surface, nematomorph larvae may infect crustaceans while the latter are still planktonic larvae. Within the host, nematomorphs increase dramatically in size from about 100 µm to several centimeters (some may exceed two meters in length). The size of the mature worm substantially exceeds the length of the host. By the time the worm is mature, it fills most of the host cavity with the exception of the head and the legs. Worms are ready to emerge only once they reach this stage. (Schmidt-Rhaesa 2002 and references therein; Thomas et al. 2002; Brusca and Brusca 2003)
The life cycle of nematomorphs has 4 stages: the egg, the pre-parasitic larva that hatches from the egg, the parasitic larva that develops within an invertebrate host (the "definitive" or developmental host), and the free-living aquatic adult. Within the definitive host, worms complete development, but they do not mate and oviposit until they are free-living in aquatic environments. Many nematomorph species have another type of host as well, a "paratenic" or transport host. The pre-parasitic larva enters a paratenic host but does not develop further until the paratenic host is eaten by a scavenger or predator in which it can develop. Within paratenic hosts, larvae penetrate through the gut, secrete a cyst wall, fold up, and become cysts. For at least some nematomorph species, the nematomorphs may make the transition from water to land by forming cysts in aquatic insect larvae, with the cysts surviving the host's metamorphosis to an adult which can then convey the nematomorphs to land. The great majority of freshwater nematomorphs have been collected from beetles or orthopterans. Poinar (2001) includes a table listing the the approximately three dozen invertebrate families that have been recorded as definitive hosts for developing nematomorphs. Paratenic hosts run the gamut from trematode flatworms to vertebrates. (Poinar 2001; Hanelt and Janovy 2004)
Originally, nematomorphs were classified as nematodes, but they have been recognized as a separate taxon since the name Nematomorpha was introduced in 1886. The traditional view, based on both morphological and molecular characters, considers Nematoda and Nematomorpha to be sister taxa, together forming a clade that has sometimes been termed Nematoida. (Bleidorn et al. 2002 and references therein; Bourlat et al. 2008 and references therein). However, Sørensen et al. (2008) argue that based on their analyses of 18S rRNA and histone 3 sequences, and consistent with some key morphological features, the Nematomorpha are actually sister to the Loricifera, not the Nematoda.
Many types of parasites are known to modify the behavior of their host in ways that benefit the parasite. Based on anecdotal observations, it has long been suspected that at least some mature nematomorphs, which must reach water to mate and reproduce, manipulate the behavior of their terrestrial insect hosts, causing them to seek water and jump into it. Thomas et al. (2002) found clear evidence of this phenomenon in 8 tettigoniid orthopterans infected by the nematomorph Spinochordodes tellinii, as well as in the gryllid cricket Nemobius sylvestris infected by the nematomorph Paragordius tricuspidatus. In experiments, however, they found no evidence that hosts actively seek out water; rather, they suggested, infected hosts seem to display erratic behavior that eventually brings them close to water, which they then enter. This behavior was investigated experimentally with the woodland cricket N. sylvestris infected by P. tricuspidatus nematomorphs. Consistent with the findings of Thomas et al. (2002), Sanchez et al. (2008) found that this behavioral manipulation has two phases, first causing the cricket to wander into atypical habitats and next causing it to commit suicide by entering water. The erratic behavior was induced before the worms were sexually mature, timing which the authors suggested may be an adaptation to increase the likelihood that the host would be near water when it was an optimal time (from the parasite's perspective) for the cricket host to enter water and drown. Biron et al. (2006) have taken intriguing first steps at identifying, at a molecular level, the mechanisms by which this parasite manipulates its host's behavior.
Based on several species that have been investigated, nematomorphs appear not to have an associated symbiotic or non-symbiotic bacterial flora, in striking contrast to groups such as the arthropods (Hudson and Floate 2009 and references therein).
Poinar (2008) reviewed the global diversity of freshwater nematomorphs, which he estimated includes over 300 described species and an actual species richness of around 2000 species. Poinar (2001) provides a dichotomous key to the known genera of nematomorphs; Smith (2001) includes a dichotomous key to genera known from the United States. Schmidt-Rhaesa et al. (2003) review the 17 species of freshwater nematomorphs they recognize from North America, including their known geographic occurrences and a dichotomous identification key. Poinar and Chandler (2004, cited in Hudson and Floate 2009) also provide a synopsis of North American nematomorphs.
The biology of the Nematomorpha has been reviewed by Poinar (2001) and Hanelt et al. (2005). Poinar (2001) also includes a discussion of the freshwater Mermithidae, a family of nematodes that parasitize invertebrates and are superficially similar to nematomorphs (a key to North American mermithid genera is included as well).
Qılqurdlar (lat. Nematomorpha, Gordiacea, yun. nema, nematos — tel, morphe — forma) — dəyirmi qurdlar (lat. Nemathelminthes) tipinə aiddir. Bu sinfə 230-a yaxın növü birləşdirən parazit qurdlar daxildir. Qılqurdlar müxtəlif buğumayaqlılarda, əsasən həşəratlarda parazitlik edirlər. Adi qılqurd (lat. Gordius aquaticus) şirin sularda geniş yayılmışdır.
Silindrik, çox nazik və uzun tükşəkilli bədən, bir neçə santimetrdən 1,5 m-ə qədər ölçüdə olub, qalın kutikula ilə örtülmüşdür. Bu qurdların cavan parazit mərhələləri ağımtıl, yetkin qurdlar isə tünd qonur rəngdədir. Kutikulanın altında birqatlı epiteli, onun altında uzununa əzələ liflərindən təşkil olunmuş dəri-əzələ kisəsi yerləşir. Qılqurdlar ilk bədən boşluğuna malikdirlər.[1] Bədənin ön hissəsində ağız dəliyi, arxada isə kloaka yerləşir. Bağırsağın ətrafında və onun üzərində heyvanın bədəni boyunca uzanan iri bədən boşluğu sahələri vardır ki, bu boşluq nematodlarda olduğu kimi ilk bədən boşluğudur. Bağırsaq nazik boru şəklindədir. O, ön, orta və arxa bağırsaqdan ibarətdir. İfrazat, tənəffüs və qan-damar sistemləri yoxdur. Sinir sistemi bədənin ön tərəfində dərində yerləşən sinir həlqəsindən və qarın sinir sütunundan ibarətdir. Bu sinir sütunu bədənin arxa tərəfinə qədər çatır. Hiss orqanları çox zəif inkişaf etmişdir. Həzm sistemi - bağırsaq nazik boru şəklində olub, ön, orta və arxa bağırsaqdan ibarətdir. Bu qurdların ifrazat, tənəffüs və qan-damar sistemi yoxdur. Sinir sistemi - sinir həlqəsindən və bədənin arxa küncünə qədər uzanan qarın sinir sütunundan ibarətdir. Sinir sistemi epiteli də və ya onun altında yerləşir. Cinsi vəziləri cüt olub, kolbasa şəklindədir və axarları arxa bağırsağa açılır. Dişi cinsi orqanları yumurtalıqdan, yumurta borusundan və balalıqdan ibarətdir. Erkək cinsi orqanları cüt toxumluqdan, cüt toxum borusundan ibarət olub, cinsi dəlikləri arxa bağırsağın kloaka adlanan hissəsinə açılır.[2]
Qılqurdlar çox vaxt həşəratların bədən boşluğunda, xüsusilə bəzi düzqanadlılarda və cəsədyeyən böcəklərdə parazitlik edirlər. Müəyyən ölçüyə çatdıqdan sonra qılqurdlar sahibin bədən örtüyünü düşib xaricə çıxır və müəyyən müddət ərzində suda sərbəst yaşayır. Parazit sahibin bədənindən sahib suya təsadüfən düşüdyü zaman və yaxudda suyun yaxınlığında olduqda çıxır. Suda qılqurdlar cinsi yetişkənliyə çatır və cütləşirlər, bundan sonra dişilər müxtəlif sualtı əşyalar üzərinə uzun qaytan kimi, bir-birinə yapışmış yumurtalar qoyur. Yumurtadan çıxmış sürfələrbir müddət suda və ya nəm torpaqda yaşaya bilir. Bu zaman onlar aralıq sahib tapır və xortumu ilə sahibin bədənini deşib daxilə keçir. Quruda yaşayan həşəratlar suda olan yoluxmuş sürfələr yedikdə yoluxurlar. Qılqurdlar heç vaxt insanda və ev heyvanında parazitlik etmir.
Bu sinfə parazit qurdların kiçik qrupu (225-ə yaxın növ) məxsusdur. Bunlarda nematodlardan bir sıra mühüm əlamətləri ilə fərqlənir. Qılqurdlar müxtəlif buğumayaqlılarda və həşəratlarda parazitlik edir. Qılqurdlar ayrıcinslidir. Cinsi vəziləri cütdür və uzun kolbasayabənzər cisimciklər şəklindədir. Onlar qapalı şəkildə qurdun ön hissəsi yaxınlığından başlayır, arxa hissədə isə cinsi axarların vasitəsi ilə arxa bağırsağa açılır. Dişilərin yumurtalıqları bir-birinin ardınca yerləşən çoxlu yan qabarmalar əmələ gətirir. Dişilərdə çıxarıcı axarlar yumurta borularından və balalıqdan, erkəklərdə isə iki toxum borusundan ibarətdir. Bağırsağın cinsi yollara açılan arxa hissəsi kloaka adlanır. Qılqurdlarda inkişaf metamorfozla gedir. Bu zaman yetkin fərddən kəskin fərqlənən sürfələr əmələ gəlir. [3]
Qılqurdların inkişafı metamorfozla olub, yetkin fərddən kəskin fərqlənən sürfə əmələ gətirirlər. Sahibin orqanizmində müəyyən bədən ölçüsünə çatan parazit onun örtüyünü dağıdaraq, xaricə çıxır və ya təsadüfən suya düşür. Qılqurdlar suda cinsi yetişkinliyə çatırlar və mayalanaraq yumurta qoyurlar. Dişi fərdlər yumurtalarını sualtı əşyalara yapışdırırlar. Bundan sonra yetkin fərdlər məhv olurlar. Yumurtadan çıxan sürfələr bir müddət suda və nəm torpaqda yaşayır. Bu zaman onlar aralıq sahib olan müxtəlif həşərat sürfələrini taparaq, burulan xortumu ilə onların dərisini deşib bədəninə daxil olurlar.[4]
Zəif öyrənilmişdir. Nematomorpha - bir sıra əlamətlərinə - ümumi görünüşü, kutikulanın olması, əzələlərin quruluşu və cinsi vəzilərinin formalarının bəzi oxşarlığına görə nematodları xatırladır.
Qılqurdlar (lat. Nematomorpha, Gordiacea, yun. nema, nematos — tel, morphe — forma) — dəyirmi qurdlar (lat. Nemathelminthes) tipinə aiddir. Bu sinfə 230-a yaxın növü birləşdirən parazit qurdlar daxildir. Qılqurdlar müxtəlif buğumayaqlılarda, əsasən həşəratlarda parazitlik edirlər. Adi qılqurd (lat. Gordius aquaticus) şirin sularda geniş yayılmışdır.
Els nematomorfs o gordiacis (Nematomorpha o Gordiacea) constitueixen un fílum de cucs paràsits, que són ecològica i morfològicament molt similars als nematodes. De mitjana, tot i que poden arribar al metre, tenen uns 50 cm de longitud i d'1 a 3 mm de diàmetre. Acostumen a aparèixer en medis humits. L'adult és un individu de vida lliure, però la larva és sempre paràsita d'artròpodes o sangoneres. S'han descrit unes 320 espècies.
Els nematomorfs presenten cutícula sense cilis i internament presenten un únic múscul longitudinal, els manquen sistemes excretor, respiratori o circulatori; inclús en l'adult de vida lliure els sistemes apareixen aflacats, el que evidencia la importància del parasitisme larvari en les funcions de tot el cicle biològic. Són dioics i presenten un tipus de fecundació interna d'ous que es troben al moc.
La seva presència en determinats ambients pot ser indicatiu de contaminació.
Els nematomorfs o gordiacis (Nematomorpha o Gordiacea) constitueixen un fílum de cucs paràsits, que són ecològica i morfològicament molt similars als nematodes. De mitjana, tot i que poden arribar al metre, tenen uns 50 cm de longitud i d'1 a 3 mm de diàmetre. Acostumen a aparèixer en medis humits. L'adult és un individu de vida lliure, però la larva és sempre paràsita d'artròpodes o sangoneres. S'han descrit unes 320 espècies.
Els nematomorfs presenten cutícula sense cilis i internament presenten un únic múscul longitudinal, els manquen sistemes excretor, respiratori o circulatori; inclús en l'adult de vida lliure els sistemes apareixen aflacats, el que evidencia la importància del parasitisme larvari en les funcions de tot el cicle biològic. Són dioics i presenten un tipus de fecundació interna d'ous que es troben al moc.
La seva presència en determinats ambients pot ser indicatiu de contaminació.
Strunovci (Nematomorpha) je kmen nitkovitých vodních živočichů s parazitickými larvami. Jsou podobní hlísticím, se kterými tvoří skupinu Nematoida.
Kmen obsahuje přes 500 druhů.[1]
Dospělci mohou dorůstat délky až několik desítek centimetrů a žijí volně ve sladkých vodách nebo v bažinách. Larvy, které po vylíhnutí z vajíček měří asi desetinu milimetru, pronikají do těl živočichů v okolí, a pokud najdou správného hostitele, pokračují ve vývoji. Hostitelem většinou bývá bezobratlý živočich, nejčastěji pobřežní druhy střevlíčků z čeledi střevlíkovitých (Carabidae), švábi, potápníci nebo vodní larvy hmyzu. Jak larva roste, vyplní celé tělo hostitele.
Larvy ani dospělci mnohdy nemají ústní otvor, způsob přijímání potravy u dospělců není znám, larvy vstřebávají potravu celým tělem.[zdroj?]
Taxonomií strunovců se koncem 19. století zabýval český zoolog František Vejdovský a krátkou dobu i jeho tehdejší asistent, pozdější zakladatel Zoologické zahrady v Praze, Jiří Janda.
Strunovci (Nematomorpha) je kmen nitkovitých vodních živočichů s parazitickými larvami. Jsou podobní hlísticím, se kterými tvoří skupinu Nematoida.
Kmen obsahuje přes 500 druhů.
Die Saitenwürmer (Nematomorpha) sind ein Tierstamm der Häutungstiere (Ecdysozoa). Ihr wissenschaftlicher Name ist aus den altgriechischen Wörtern νήμα nēma „Faden“ und μορφή morphē „Gestalt“ zusammengesetzt. Die mehr als 320 Arten dieser Gruppe leben vor allem im Süßwasser, einige kommen jedoch auch im Meer vor. Die blässlich-weißen bis gräulich-schwarzen, manchmal auch bräunlich bis rötlich gefärbten Würmer sind in der Regel sehr lang und extrem dünn; es können Extremlängen von bis zu zwei Metern erreicht werden wie bei Gordius fulgur; die Tiere haben dabei aber nur einen maximalen Durchmesser von drei Millimetern.
Die Jugendformen der Saitenwürmer sind parasitisch. Sie besitzen einen Bohrapparat, mit dem sie sich in den Wirt (meist ein Insekt) einbohren können. Die erwachsenen Tiere verlassen nur zur Eiablage den Wirt und können zu dieser Zeit als Würmerknäuel besonders an Bächen gefunden werden.
Die Saitenwürmer gehören zu den Tiergruppen, die in der Forschung bislang weitestgehend ignoriert wurden. Entsprechend wenig ist über diese Tiergruppe im Vergleich zu anderen Taxa bekannt. Die erste eindeutige Erwähnung fand ein Saitenwurm in der Historia Animalium (1551–1587) von Conrad Gessner, wo die Saitenwürmer gemäß dem volkstümlichen Namen als Wasserkalb oder lateinisch Vitulus aquaticus bezeichnet werden. Zu diesem Zeitpunkt gab es die typische, 1758 mit der bekannten 10. Auflage der Systema Naturae von Carl von Linné erfolgte zweiteilige Namensgebung allerdings noch nicht. Innerhalb der Würmer ordnet Linné ein Tier mit dem Namen Gordius aquaticus ein, benannt nach dem Gordischen Knoten. Er bezog sich damit auf den zu Beginn des 17. Jahrhunderts durch Aldrovandus angestellten Vergleich eines Knäuels Würmer mit dem berühmten Knoten der griechischen Mythologie.
In der Folgezeit wurden der Gattung Gordius sowohl freilebende Saitenwürmer als auch parasitische Formen der Insekten zugeordnet, letztere wurden 1788 von den freilebenden Gordius-Arten als Filaria abgespalten. Erst durch eine Reihe von neuen Beobachtungen konnte allerdings geklärt werden, dass die Intestinalfilarien mit den freilebenden Würmern identisch waren. So konnte etwa F. Dujardin 1842 beobachten, wie ein Saitenwurm aus einem Insekt in das freie Wasser überging. Er nannte dieses neu entdeckte Tier Mermis und klärte auf, dass zumindest bei diesem Wurm eine parasitische und eine freilebende Entwicklungsphase bestehen. Dass der Mermis allerdings nicht in die Verwandtschaft der Gordius-Arten gehörte, war damals noch unbekannt, erst 1886 wurde er zu den Fadenwürmern (heute in der Familie der Mermithidae) gestellt. 1849 und 1851 konnten von E. Grube und J. Leidy auch die morphologisch abweichenden Larven der Saitenwürmer entdeckt werden. Etwa zur gleichen Zeit wurden auch die ersten Beiträge über die innere Anatomie der Tiere publiziert (F. Dujardin 1842, A. A. Berthold 1843, G. Meissner 1856).
1847 beschrieb Friedrich Heinrich Creplin eine zweite Gattung der Saitenwürmer, die er Chordodes nannte; Addison Emery Verrill (1879) beschrieb als erster einen meereslebenden Saitenwurm, der von ihm den Namen Nectonema agile bekam. Diese Meeressaitenwürmer wurden 1887 von F. Vejdovsky mit den „Gordiacea“ zu den Nematomorpha zusammengefasst. Zum Ende des 19. Jahrhunderts kam eine Reihe neuer Arten hinzu, die vor allem durch die Expeditionen in verschiedene Erdteile gefunden wurden. Camerano, einer der erfolgreichsten Bearbeiter der Gruppe, führte entsprechend 1897 mit Parachordodes und Paragordius zwei neue Gattungen ein, alle weiteren Gattungsbezeichnungen kamen im Laufe des 20. Jahrhunderts hinzu.
Genauere Kenntnis über die Anatomie der Tiere gewann man erst in der zweiten Hälfte des 20. Jahrhunderts, in der verschiedene Saitenwürmer histologisch und mit Hilfe der Transmissionselektronenmikroskopie (TEM) untersucht wurden. Die Rasterelektronenmikroskopie (REM) wurde vor allem für die Identifizierung und Bestimmung der Tiere ein unverzichtbares Werkzeug. Zu den bekanntesten Nematomorphenforschern der heutigen Zeit zählen der am Zoologischen Museum der Universität Hamburg tätige Andreas Schmidt-Rhaesa, der vor allem die evolutionären Zusammenhänge innerhalb der Saitenwürmer aufklären möchte, sowie Ben Hanelt (Lincoln, USA), Fred Thomas (Montpellier, Frankreich) und Cristina de Villalobos (La Plata, Argentinien).
Die Saitenwürmer ähneln im Aufbau sehr stark den Fadenwürmern, deren Schwestergruppe sie darstellen. Der Körper ist langgestreckt, drehrund und unsegmentiert. Die Körperlänge beträgt im Extremfall bis zu zwei Meter; bei den meisten Arten liegt sie allerdings bei durchschnittlich fünf bis zehn Zentimetern. Der Durchmesser liegt bei niedrigen 0,5 bis 3 Millimetern.
Sowohl die marinen Nectonema-Arten als auch die süßwasserlebenden, als limnisch bezeichneten Arten weisen einen deutlichen Sexualdimorphismus auf:
Das Vorderende der meisten Saitenwürmer ist abgerundet, es kann jedoch auch „abgeschnitten“ oder zugespitzt sein. Viele Arten zeichnen sich durch eine weiße Vorderspitze und einen darauf folgenden dunklen Ring aus, dahinter beginnt die eigentliche Körperfärbung.
Die äußere Umhüllung der Tiere besteht aus einer nicht aus Zellen aufgebauten Außenschicht, der Cuticula, der darunterliegenden Epidermis und einer Muskelzellenschicht, die ausschließlich aus Längsmuskulatur besteht:
Ein Hartskelett existiert bei Saitenwürmern nicht; dessen Funktion wird von einem sogenannten hydrostatischen Skelett übernommen, das durch hohen Flüssigkeitsdruck in der Leibeshöhle, dem Pseudocoel, gebildet wird. Die Cuticula kann dadurch als Gegenspieler (Antagonist) der Längsmuskulatur wirken und erlaubt auf diese Weise die Schlängelbewegungen, mit denen sich die Würmer fortbewegen.
Das Nervensystem der Saitenwürmer besteht aus einem am Kopfende der Tiere befindlichen Nervenring um den Darm, der das Gehirn der Tiere bildet, einem bauchseitigen Markstrang, von dem Nervenfasern zu den Muskelzellen ziehen und einem Ganglion im Bereich der Afteröffnung (Kloakenganglion). Besonders am Vorder- und Hinterende der Tiere finden sich einfach gebaute Sinnesorgane, die Sensillen. Die Wahrnehmung von Licht wird durch mit einer schwarzen Pigmentschicht ausgekleidete Grübchen unterhalb der an dieser Stelle durchsichtigen Cuticula ermöglicht.
Der Darm ist bei allen Arten und in allen Lebensstadien weitgehend zurückgebildet und dient nicht der Nahrungsaufnahme; Mund und Anus sind meist nicht existent. Ob der Darm noch eine wichtige Funktion besitzt, ist bislang ungeklärt; wahrscheinlich dient er bei einigen Arten der Exkretion, daneben werden wohl auch Nährstoffe dort gespeichert. Die Ernährung erfolgt bei den Larven und Jungwürmern über die Epidermis, ausgewachsene Würmer nehmen keine Nahrung zu sich. Spezielle Ausscheidungsorgane existieren bei den Saitenwürmern nicht.
Zwischen der Muskelschicht an der Außenseite und dem Darm sowie dessen Aufhängebändern besteht ein mit Flüssigkeit sowie einer aus Kollagenfasern bestehenden Matrix gefüllter Hohlraum, der als Leibeshöhle bezeichnet wird. Da diese nicht von einer einlagigen Schicht umhüllt ist (gemeinhin als Coelom bezeichnet), spricht man bei dieser Form der Leibeshöhle von einem Pseudocoel. Bei den Süßwasserarten ist die Leibeshöhle durch seitliche Gewebslappen in hintereinanderliegende „Taschen“ aufgeteilt, in denen Keimgewebe liegen. Die Tiere sind getrenntgeschlechtlich und besitzen mit Ausnahme der Nectonema-Arten paarige Ovare und Hoden. Bei beiden Geschlechtern münden die Geschlechtsgänge in der Kloake, also einer gemeinsamen Körperöffnung mit dem Darm.
Die Larven der Saitenwürmer sind vollkommen anders aufgebaut als die erwachsenen Würmer. Sie sind in der Regel zwischen 50 und 150 Mikrometer lang und bestehen aus einem Vorderabschnitt mit einem ausstülpbaren Mundkegel sowie einem Hinterleib, der neben einem Darmrest auch eine große Speicheldrüse enthält. Diese beiden Körperabschnitte sind durch ein Häutchen (Septum) voneinander getrennt.
Die Speicheldrüse ist über einen langen Gang mit dem rüsselartigen Mundkegel verbunden. Dieser kann über einen hydrostatischen Druck, der durch Muskulatur im Vorderkörper erzeugt wird, ausgestülpt werden und besitzt am Vorderende einen Bohrapparat sowie seitliche Dornen, die eine Verankerung im Gewebe des Wirtes ermöglichen, die zum Eindringen notwendig ist.
Saitenwürmer sind mit Ausnahme der Antarktis auf allen Kontinenten nachgewiesen worden. Die bislang bekannten Arten stellen allerdings wahrscheinlich nur einen Teil der tatsächlich existierenden Arten dar, besonders aus den Tropen und Subtropen werden noch weitere Entdeckungen erwartet. In Deutschland gibt es derzeit 40 beschriebene Saitenwurmarten, weltweit sind es etwa 300 Arten.[1] In Europa sind etwa 100 Arten bekannt, wobei einzelne Vertreter auch auf den zugehörigen Inseln wie Madeira, Teneriffa oder den Shetland-Inseln gefunden wurden. Die afrikanischen Arten stammen überwiegend aus der Republik Kongo, weite Teile des Kontinents sind auf diese Tiere noch nicht besammelt worden. Entsprechend bilden die etwa 70 bekannten Arten wohl nur einen Teil des afrikanischen Spektrums. Ebenfalls überwiegend unbesammelt ist Asien, von wo etwa 100 Arten bekannt sind. In Australien wurden bislang sieben, in Neuseeland sechs Arten gefunden, aus Süd- und Mittelamerika sind etwa 70 Arten bekannt und aus Nordamerika nur 16. Hinzu kommen vier Meeresarten der Gattung Nectonema, die an unterschiedlichen Küsten gefunden wurden, im Mittelmeer, im Nordwest-Pazifik, an den Küsten Neuseelands und im Südatlantik.
Die süßwasserlebenden Arten leben in kleinen Pfützen, Tümpeln, Bächen, Flüssen bis hin zu Seen sowie in feuchten Böden. Es ist anzunehmen, dass ihre Verbreitung in diesen Gewässern weniger von den Vorlieben der Tiere abhängt als davon, in welche Gewässer sie von ihren Wirten gebracht werden. Austrocknende Kleinstgewässer wie Pfützen könnten für die Saitenwürmer eine Sackgasse darstellen; es ist bislang nicht geklärt, ob hier eine erfolgreiche Paarung und Infektion von Wirten möglich ist.
Die meereslebenden Arten leben frei schwimmend (pelagisch) meist in der Gezeitenzone.
Ausgewachsene Saitenwürmer verlassen ihre Wirte erst zur Fortpflanzung und nehmen in diesem Erwachsenenstadium keine Nahrung zu sich. Die sehr bewegungsaktiven Männchen suchen dann die Weibchen auf, die sich meist kaum von ihrem Austrittsort fortbewegen. Wenn sich zwei Partner gefunden haben, wickelt sich das Männchen in engen Schlingen um das Hinterende des Weibchens, wodurch regelrechte Paarungsknäuel entstehen. Die Übertragung der unbegeißelten Spermien oder von Spermienpaketen (Spermatophoren) erfolgt bei den Saitenwürmern durch eine Kopulation; diese wird durch ein ausstülpbares Borstenbündel (Cirrus) an der Kloake ermöglicht. Die Spermien werden im Weibchen meist noch gespeichert, bevor die intern verlaufende Befruchtung stattfindet. Während die Männchen nach der Kopulation meist direkt absterben, legen die Weibchen der Saitenwürmer mehrere 10.000 Eier von jeweils einem Durchmesser von 40 bis 50 Mikrometern in langen Laichschnüren ab, die um Pflanzen oder andere Gegenstände unter Wasser gewickelt werden. Um diese Laichschnüre legen sich dann die Weibchen und verbleiben in dieser Stellung. Die marinen Arten legen ihre Eier einzeln in das freie Wasser.
Die schlüpfenden Larven gelangen entweder passiv bei der Nahrungsaufnahme in den Wirt oder sie bohren sich an Gelenkhäuten oder anderen weichen Stellen in den Wirt ein. Finden die Larven keinen passenden Wirt, bilden sie ein Dauerstadium (Cyste) und können auf diese Weise auch über einen Monat Austrocknung oder andere ungünstige Umweltbedingungen überstehen. Als Cyste können sie nur passiv, also bei der Nahrungsaufnahme, in einen Wirt gelangen.
In einem geeigneten Wirt verändert sich die Larve wahrscheinlich über eine Häutung, bei der die harten Teile des Vorderkörpers komplett abgeworfen werden. Danach wächst das Tier heran und nimmt über seine Haut vor allem Nährstoffe aus dem Fettkörper seines Wirtes auf. Bei einem ungeeigneten Wirt (etwa bei einer Schnecke) kann es erneut zu einer Cystenbildung kommen, bis das Tier von einem Raubinsekt, wie etwa einer Gottesanbeterin, gefressen wird. Dadurch können Saitenwürmer auch Tiere parasitieren, die nicht mit Wasser in Berührung kommen. Die im Meer lebenden Nectonema-Arten parasitieren offensichtlich ausschließlich in Zehnfußkrebsen, gefunden wurden sie etwa in der Garnele Pandalus montagui, dem Einsiedlerkrebs Anapagurus hyndmanni und dem Taschenkrebs Cancer irrogatus. Die süßwasserlebenden Arten bevorzugen als Wirte vor allem Laufkäfer (Carabidae), Fangschrecken (Mantoptera) und Langfühlerschrecken (Ensifera), sie wurden jedoch auch schon in Libellen (Odonata), Webspinnen (Araneae), Weberknechten (Opiliones), Tausendfüßern (Myriapoda) und Egeln (Hirudinea) gefunden. Der Befall von Hautflüglern (Hymenoptera) wurde im 19. Jahrhundert an verschiedenen Pflanzenwespen (Symphyta), einer Ameisenart (Formicidae) und einer Wespenart (Vespidae) beobachtet[2] und sollte überprüft werden. Keine Saitenwürmer sind bislang von Schmetterlingen (Lepidoptera) bekannt.
Kurz vor dem Ende der Jugendentwicklung beeinflusst der Saitenwurm seinen Wirt derart, dass dieser zwanghaft Wasser aufsucht. Hormonelle Einflüsse werden ebenso in Betracht gezogen wie ein großflächiger Wasserentzug durch den Parasit. 2005 fand eine Gruppe um den Forscher David Biron bei einer näheren Untersuchung der im Heuschreckengehirn gebildeten Proteine Näheres zum Wirkmechanismus heraus. So bilden Saitenwürmer bestimmte, Neurotransmittern ähnliche Stoffe und Moleküle, die den programmierten Zelltod (Apoptose) in Nervenzellen auslösen. Zudem gibt der Parasit bestimmte Wachstumsfaktoren ab, die direkt die Entwicklung des Gehirns des Wirts beeinflussen. Allem Anschein nach bildet jedoch das Wirtstier selbst auch verstärkt bestimmte Proteine, die vermutlich als Abwehr gegen den Parasiten fungieren sollen, da sie bei nicht infizierten Tieren in einem weitaus geringeren Umfang produziert werden. Diese Entdeckung erlaubt nicht nur Einblicke in Parasit-Wirt-Beziehungen, sondern zeigt auch, dass sich Saitenwürmer direkten Zugriff auf das zentrale Nervensystem ihrer Wirte verschaffen können.
Im Wasser verlassen die geschlechtsreifen Saitenwürmer nach einer letzten Häutung den Wirt durch den After oder die Gelenkhäute, um sich im freien Wasser einen Geschlechtspartner zu suchen. Die Wirte sterben nach dem Verlassen der Würmer meistens, einige leben jedoch weiter.
Bei vielen Arten ist der Lebenszyklus noch etwas komplexer und verläuft über einen vom Endwirt verschiedenen Zwischenwirt. Während der Endwirt immer zu den Gliederfüßern gehört, können als Zwischenwirte auch Wirbeltiere wie Fische oder die Jugendstadien der Amphibien in Frage kommen.
Je nach Beginn der sexuellen Reife liegt die Dauer eines Lebenszyklus zwischen zwei Monaten und mehr als einem Jahr.
In seltenen Fällen können Saitenwürmer auch den Menschen befallen, bei dem es sich dann um einen Fehlwirt handelt; sie wurden insbesondere im Darm und der Harnröhre nachgewiesen, scheinen aber keine Schäden hervorzurufen.
Die Saitenwürmer stellen die Schwestergruppe der Fadenwürmer (Nematoda) dar. Mit diesen teilen sie eine Reihe von Merkmalen, darunter den Aufbau der Cuticula sowie das Fehlen von Ringmuskulatur und cilientragenden Epidermiszellen. Auch der Lebenszyklus der Saitenwürmer ist mit dem der primitivsten Gruppe der Fadenwürmer, den Mermithidae, identisch und kann als gemeinsames Merkmal der Saitenwürmer und Fadenwürmer angesehen werden.
In die weitere Verwandtschaft der Fadenwürmer und Saitenwürmer werden die Priapswürmer (Priapulida), die Korsetttierchen (Loricifera) und die Hakenrüssler (Kinorhyncha) eingeordnet. All diese Gruppen, die (unter gelegentlicher Einbeziehung der Bauchhärlinge (Gastrotricha)) als Cycloneuralia zusammengefasst werden, besitzen eine Cuticula, die regelmäßig durch eine Häutung ausgetauscht wird. Das zuständige Hormon für diese Häutung ist das Ecdyson, das auch bei den Gliederfüßern eine Häutung induziert. Aus diesem Grunde werden letztere mit den genannten Gruppen heute häufig zu den Häutungstieren (Ecdysozoa) zusammengefasst. Diese Zusammenfassung beruht außerdem auf molekularen Daten, ist allerdings noch stark umstritten. Als nächste Schwestergruppe der sich häutenden Tiere (mit oder ohne Gliederfüßer) werden die Bauchhärlinge angesehen.
Cycloneuralia NematoidaFadenwürmer (Nematoda)
Saitenwürmer (Nematomorpha)
Hakenrüssler (Kinorhyncha)
Korsetttierchen (Loricifera)
Priapswürmer (Priapulida)
? Bauchhärlinge (Gastrotricha)
Alternativ findet sich neben der Einordnung als Häutungstiere auch die Gruppe der Rundwürmer (Nemathelminthes), die neben den oben genannten Gruppen (ohne die Gliederfüßer) auch die Rädertiere (Rotatoria) und die Kratzwürmer (Acanthocephala) enthält.
Intern werden die Saitenwürmer in zwei Taxa eingeordnet.
Die nachfolgende Abbildung gibt eine Variante des Systems der Saitenwürmer wieder, allerdings ist die Monophylie vieler dieser Gruppen (vor allem der Gattungen) sehr umstritten, auf eine phylogenetische Darstellung wird daher weitestgehend verzichtet (Darstellung nach Schmidt-Rhaesa 2002).
Saitenwürmer Pferdehaarwürmer (Gordioida) N.N.Meeressaitenwürmer (Nectonematoida), nur Nectonema
Über die Evolution der Saitenwürmer wie auch der restlichen Tiergruppen in der näheren Verwandtschaft dieser Tiere ist nur sehr wenig bekannt. Fossile Exemplare sind bis auf wenige Ausnahmen nicht existent. So sind die ältesten bekannten Fadenwürmer in etwa 120 Millionen Jahre altem Bernstein entdeckt worden; der älteste Saitenwurm stammt aus der Braunkohle des Eozän vor maximal 60 Millionen Jahren. Aufgrund dieser Funde kann man davon ausgehen, dass es die Saitenwürmer mindestens zu Beginn des Tertiär bereits gegeben hat, der tatsächliche Ursprung muss allerdings viel weiter zurückliegen.
Die Lebensweise der ersten Saitenwürmer lässt sich vor allem über den Vergleich mit den anderen Tiergruppen innerhalb der Häutungstiere (ohne Gliederfüßer) sehr gut rekonstruieren. Alle näher verwandten Gruppen mit Ausnahme der Fadenwürmer bestehen aus primär meereslebenden und mikroskopisch kleinen Tieren, so dass die Vermutung nahe liegt, dass auch der Vorfahr der Saitenwürmer und der Fadenwürmer auf diese Weise gelebt hat. Den maßgeblichen evolutionären Schritt bildete offensichtlich der Übergang zum Parasitismus, der vor allem zu einer Vergrößerung des Körpers führte.
Die Saitenwürmer (Nematomorpha) sind ein Tierstamm der Häutungstiere (Ecdysozoa). Ihr wissenschaftlicher Name ist aus den altgriechischen Wörtern νήμα nēma „Faden“ und μορφή morphē „Gestalt“ zusammengesetzt. Die mehr als 320 Arten dieser Gruppe leben vor allem im Süßwasser, einige kommen jedoch auch im Meer vor. Die blässlich-weißen bis gräulich-schwarzen, manchmal auch bräunlich bis rötlich gefärbten Würmer sind in der Regel sehr lang und extrem dünn; es können Extremlängen von bis zu zwei Metern erreicht werden wie bei Gordius fulgur; die Tiere haben dabei aber nur einen maximalen Durchmesser von drei Millimetern.
Die Jugendformen der Saitenwürmer sind parasitisch. Sie besitzen einen Bohrapparat, mit dem sie sich in den Wirt (meist ein Insekt) einbohren können. Die erwachsenen Tiere verlassen nur zur Eiablage den Wirt und können zu dieser Zeit als Würmerknäuel besonders an Bächen gefunden werden.
Hiarwirmer (Nematomorpha) san en stam faan diarten, an jo san nai mä triadwirmer (Nematoda). At jaft wel son 320 slacher an a miasten lewe uun swetweeder. Enkelten kön böös lung wurd, bit tau meeter, man ei briader üs trii milimeeter. Jo lewe üs parasiiten.
Triadwirmer (Nematoda)
Hiarwirmer (Nematomorpha)
Stikelwirmer (Kinorhyncha)
Korsetdiarten (Loricifera)
Priapswirmer (Priapulida)
? Buteldiarten (Gastrotricha)
Hiarwirmer (Nematomorpha) san en stam faan diarten, an jo san nai mä triadwirmer (Nematoda). At jaft wel son 320 slacher an a miasten lewe uun swetweeder. Enkelten kön böös lung wurd, bit tau meeter, man ei briader üs trii milimeeter. Jo lewe üs parasiiten.
Nematomorpha (whiles cried Gordiacea) are a phylum of parasitoid ainimals superfeecially seemilar tae nematode wirms in morphology, syne the name.
Nematomorpha (ponekad Gordiacea, a općenito poznate kao konjskodlaki crvi ili Gordijevi crvi) je koljeno parazitoidnih životinja, vanjštinom sličnih nematodama. Većina vrsta se kreće u dužinama od 50 do 100 mm , a u krajnjim slučajevima dosežu i do oko 2 metra i promjera 1 – 3 mm. Konjskodlaki crvi mogu se naći u vlažnim predjelima, poput korita za zalijevanje, bazena, potoka, lokava i cisterni. Odrasli žive slobodno, ali larve su paraziti na artropodama, bubama, žoharima, mantidama, Orthopterama i rakovima.[1]
Poznata je oko 351 slatkovodna vrsta,[2] a konzervativna procjena sugerira da širom svijeta može postojati oko 2000 slatkovodnih vrsta.[3] Naziv "Gordijevi" potiče od legendarnog Gordijevog čvora. To se odnosi na činjenicu da se nematomorfa često smotaju u čvor.[4]
Nematomorfi posjeduju vanjsku kutikulu bez cilija. Unutra imaju samo uzdužne mišiće i nefunkcionalna crijeva, bez sistema za izlučivanje, respiratornog ili cirkulacijskog sistema. Nervni sistem se sastoji od nervnog prstena blizu prednjeg kraja životinje i ventralne nervne vrpce, koja se pruža duž tijela.[5]
Reproduktivno, imaju dva različita spola, s unutrašnjom oplodnjom jajašca koja se zatim polažu u želatinozne nizove. Odrasli imaju cilindrične gonada , otvoreke kloaku. Larve imaju prstenove kutikulskih kuka i terminalne bodlje za koje se vjeruje da se koriste za ulazak u domaćine. Unutar domaćina, latve žive u hemocelu i apsorbiraju hranjive sastojke direktno kroz sopstvenu kožu. Razvoj u odraslu formu traje sedmicama ili mjesecima, a larva se nekoliko puta presvlači, kako joj veličina raste.
Odrasli uglavnom slobodno žive u slatkovodnim ili morskim sredinama, a mužjaci i ženke se tokom parenja spajaju u uske kuglice (gordijski čvorovi ).[6]
Kod Spinochordodes tellinii i Paragordius tricuspidatus, koji kao domaćine imaju skakavce i cvrčke, infekcija djeluje na mozak zaraženih domaćina. To uzrokuje da insekt domaćin traži vodu i utopi se, vraćajući tako nematomorfe u prirodnu životnu sredinu.[7]— prema Thomasu i suradnicima, zaraženi insekti mogu najprije ispoljavati pogrešno ponašanje koje ih prije ili kasnije dovede blizu potoka, a zatim mijenjaju ponašanje, koje ih tjera da uđu u vodu, umjesto da traže vodu preko velike udaljenosti. P. tricuspidatus također nevjerojatno uspijeva preživjeti grabljivost svog domaćina, sposobna se maknuti od predatora koji je pojeo domaćina.[8]
Zabilježeno je i nekoliko slučajeva slučajnog parazitiranja kod kičmenjačkih domaćina, uključujući i pse[9] i ljude. Nekoliko slučajeva uključuje rodove Parachordodes, Paragordius ili Gordius koji su otkriveni kod ljudi u Kini i Japanu.[10][11]
Nematomorfe se mogu pobrkati s nematodama, posebno mermitidnim crvima. Za razliku od nematomorfa, mermitidi nemaju terminalnu kloaku. Muški mermitidi imaju jednan ili dva šiljka neposredno prije kraja, osim što imaju tanju, glatkiju kutikulu, bez areola i blijedo smeđe boje.
Koljeno stavlja zajedno sa Ecdysozoa, kladusom višećelijskih organizama koji uključuju Arthropoda. Njihovi najbliži srodnici su nematode. Dva koljena čine grupu Nematoida u kladusu Cycloneuralia. Tokom larvene faze, životinje pokazuju sličnost sa odraslim Kinorhynchama i nekim vrstama Loricifera i Priapulida, članova grupe Scalidophora.[12][13] Najraniji mematomorf mogao bi biti rod "Maotianshania", iz donjeg kambrija; ovaj organizam se jako razlikuje od postojećih vrsta;[14] fosilizirani crvi slični suvremenim oblicima prijavljeni su iz ranoa krede burmanskog ćilibara, koji datira od prije oko 100–110 miliona godina.[15]
Međuodnosi unutar koljena još uvijek su pomalo nejasni, ali dvije su prepoznati razredi. Pet morskih vrsta nematomorfa nalazi se u razredu Nectonematoida.[16] Odrasli su planktonski, a larve parazitiraju nadekapodnim rakovima. Karakterizira ih dvostruki red natotornih seta duž svake strane tijela, dorzalni i ventralni uzdužni epidermne vrpce, prostrani i tekućinom ispunjeni blastocelom i jednostruke gonada.
Otprilike 320 preostalih vrsta raspoređeno je u dvije porodice, i sedam rodova u redu Gordioida. Odrasli slobodno žive u slatkovodnim ili polukopnenim staništima, a larve parazitiraju na insektima, prvenstveno Orthopterama .[16] Za razliku od nektonematioda, ovi crvi nemaju bočne redove krljušti, imaju jedinstven, ventralni epidermnu vrpcu, a njihovi blastoceli kod mladih životinja ispunjeni su s mezenhimom, ali postaju prostranjii kod starijih jedinki.
Cycloneuralia NematoidaNematomorpha
Sljedeća slika prikazuje varijantu sistema nizova glista, ali monofilija mnogih ovih skupina (posebno rodova) je vrlo kontroverzna, pa je filogenetička reprezentacija u velikoj mjeri izbjegnuta (prema: Schmidt-Rhaesa 2002).
Nematomorpha Gordioida N.N.Nectonematoida, samo Nectonema
Los nematomòrfes (Nematomorpha) son de vèrms non-segmentats del còrs cilindric. Son extrèmament longs e fins. Lor cap es de meteissa largor que lo còrs. Mesuran en mejana de 0,5 a 2,5 mm de diamètre per 10 a 70 cm de longor, la femèla es mai longa que lo mascle. Tanben son apelats gordian a causa de l'impression que balhan de far de noses complicats amb lor còrs.
Se rencontra de nematomòrfes dins totes los environaments aquós : aigas doças, aigas saladas, tèrras umidas. Los adultes an una vida liura mentre que las larvas son sistematicament parasitas d'un artropòde. La larva dintra dins la cavitat corporala de l'òste amb l'ajuda d'una trompa provesida de croquets. S'i desvolopa e, un còp la metamorfòsi efectuada, un adulte vermifòrme acaba per sortir. Dins lo cas d'un òste terrèstre la larva pòt arribar, per un mejan encara desconegut, a lo manipular per lo far rejónher un punt d'aiga.
Se compta 325 espècias repartidas en 2 classas.
Classas e òrdres
Los nematomòrfes (Nematomorpha) son de vèrms non-segmentats del còrs cilindric. Son extrèmament longs e fins. Lor cap es de meteissa largor que lo còrs. Mesuran en mejana de 0,5 a 2,5 mm de diamètre per 10 a 70 cm de longor, la femèla es mai longa que lo mascle. Tanben son apelats gordian a causa de l'impression que balhan de far de noses complicats amb lor còrs.
Nematomorpha (ponekad Gordiacea, a općenito poznate kao konjskodlaki crvi ili Gordijevi crvi) je koljeno parazitoidnih životinja, vanjštinom sličnih nematodama. Većina vrsta se kreće u dužinama od 50 do 100 mm , a u krajnjim slučajevima dosežu i do oko 2 metra i promjera 1 – 3 mm. Konjskodlaki crvi mogu se naći u vlažnim predjelima, poput korita za zalijevanje, bazena, potoka, lokava i cisterni. Odrasli žive slobodno, ali larve su paraziti na artropodama, bubama, žoharima, mantidama, Orthopterama i rakovima.
Poznata je oko 351 slatkovodna vrsta, a konzervativna procjena sugerira da širom svijeta može postojati oko 2000 slatkovodnih vrsta. Naziv "Gordijevi" potiče od legendarnog Gordijevog čvora. To se odnosi na činjenicu da se nematomorfa često smotaju u čvor.
Кыл курттар (Gordiacea) — алгачкы көңдөйлүү курттар классы. Денеси кылдай, жумуру, ичке, узун, бир нече смден 1,5 мге жетет, жоондугу 0,5-2 мм. Курт-кумурскалардын, рак сымалдардын митеси. Даяр азыктарды бүткүл денеси менен соруп азыктанат, себеби алардын ичегиси өөрчүгөн эмес. Бөлүп чыгаруу органы да жок. Нерв системасы кулкундун айланасындагы нерв шакекчесинен башталган нерв түркүктөрүнөн турат. Айрым жыныстуу. Дүйнөдө 5 түркүмү, 300 түрү белгилүү. Жетилген Кыл курттар деңизде, тузсуз сууда жашайт. Алар миллиондогон жумурткасын ак жиптей кылып, бири бирине чаптап таштайт. Андан чыккан личинкасы аралык ээсинин (ийнеликтер, ызылдак чиркейлер жана күнүмдүктөрдүн личинкалары) денесине кыймылдуу тумшугунун жардамы менен тешип кирип, катуу кабык менен капталып, цистага айланат. Жырткыч, ири курткумурскалар (акыркы ээси) аралык ээси менен азыктанганда, циста ээсинин организминде мителик кылып өөрчүйт, жетилгенде анын денесин тешип сыртка чыгат (демейде ээси өлөт). Өөрчүшү 1 жылга созулат. Тузсуз көлмөдө узундугу 1 мге жеткен кадимки Кыл курттар көп таралган, бирок кишиге зыяны жок.
Кыл курттар (Gordiacea) — алгачкы көңдөйлүү курттар классы. Денеси кылдай, жумуру, ичке, узун, бир нече смден 1,5 мге жетет, жоондугу 0,5-2 мм. Курт-кумурскалардын, рак сымалдардын митеси. Даяр азыктарды бүткүл денеси менен соруп азыктанат, себеби алардын ичегиси өөрчүгөн эмес. Бөлүп чыгаруу органы да жок. Нерв системасы кулкундун айланасындагы нерв шакекчесинен башталган нерв түркүктөрүнөн турат. Айрым жыныстуу. Дүйнөдө 5 түркүмү, 300 түрү белгилүү. Жетилген Кыл курттар деңизде, тузсуз сууда жашайт. Алар миллиондогон жумурткасын ак жиптей кылып, бири бирине чаптап таштайт. Андан чыккан личинкасы аралык ээсинин (ийнеликтер, ызылдак чиркейлер жана күнүмдүктөрдүн личинкалары) денесине кыймылдуу тумшугунун жардамы менен тешип кирип, катуу кабык менен капталып, цистага айланат. Жырткыч, ири курткумурскалар (акыркы ээси) аралык ээси менен азыктанганда, циста ээсинин организминде мителик кылып өөрчүйт, жетилгенде анын денесин тешип сыртка чыгат (демейде ээси өлөт). Өөрчүшү 1 жылга созулат. Тузсуз көлмөдө узундугу 1 мге жеткен кадимки Кыл курттар көп таралган, бирок кишиге зыяны жок.
अश्वरोम कृमि या नेमाटोमॉर्फा ( Nematomorpha या horsehair worms या Gordian worms), परजीव्याभ (parasitoid) जन्तुओं का एक संघ (फाइलम) है। ऊपरी तौर पर ये नेमाटोड कृमियों (सूत्रकृमि) से मिलते-जुलते हैं, इसल्लिये इन्हें 'नेमाटोफॉर्मा' कहते हैं। शरीर की रचना, परिपूर्ण पाचन पथ (digestive tract), उच्चर्म (cuticle) का अस्तित्व, सरल पेशीन्यास (musculature) और खंडभाजन (segmentation) के अभाव के कारण इन्हें प्राय: सूत्रकृमि प्रसृष्टि (phylum Nemathelminthes) के अंतर्गत समाविष्ट कर लिया जाता है।
जीवितक (parenchyma) से भरी हुई रेखित देहगुहा, एकल तंत्रिका सूत्र (nerve cord), पृथक् प्रजननग्रंथि (gonad) और प्रजनन प्रणाली में नेमाटोडा (Nematoda) से इसकी भिन्नताएँ हैं, जिनके कारण उनकी प्रसृष्टि केशकृमि प्रजाति (Gordiaceae) बनती है।
इन कृमियों का शरीर अतिशय लंबा, पतला और समांग बेलनाकार होता है। अग्रप्रांत भुथरा गोल (bluntly rounded), पश्चप्रांत फूला और कुंडलित होता है। लंबाई कुछ मिलीमीटर से लेकर एक गज तक या इससे भी अधिक हो सकती है। इनका बाह्यपृष्ठ अपारदर्शी और बहुत रंगीने होता है।
शरीर भित्ति में (१) पतला उच्चर्म, जिसमें सूक्ष्म पिंडिका (papillae) होती है, (२) उच्चर्म का स्त्रावक अधिचर्म (epidermis), (३) अपूर्ण अन्वायाम (longitudinal) पेशियों की एकल परत और (४) देहगुहा पर अधिच्छद (epithelium) का अस्तर होता है, जिसमें ढीला जीवितक (loose parenchyma) होता है।
तरुण कृमि में पाचनपथ पूर्ण होता है और पश्चप्रांत अवस्कर (cloaca) में समाप्त होता है, लेकिन प्रौढ़ कृमि में यह दोनों सिरों पर बंद होता है, या अपविकसित अवस्था में होता है। परिवहन, श्वसन, और उत्सर्गी (excretary) अंग नहीं होते। ग्रासनली (oesophagus) एक तंत्रिकावलय से घिरी होती है, जा एकल, मध्यअधर तंत्रिका रज्जु (midventral nerve cord) से संबद्ध होती है। दो सूक्ष्म आँखें होती हैं और अनेक संवेदी शूकाएँ (bristles) होती हैं। दोनों लिंग अलग अलग होते हैं और देह गुहा में प्रत्येक के साथ दो जननग्रंथियाँ होती हैं। जननवाहिनियाँ युग्मित होती हैं, प्रजननग्रंथियों से संबद्ध नहीं होती और अवस्कर में पहुँच जाती हैं।
केशकृमि प्रजाति के प्रौढ़ जीव बहुधा तालाबों, शांतधाराओं और बरसाती पड़हों में रेंगते पाए जाते हैं। ये पानी में इतनी अधिक संख्या में रहते हैं कि पुराने समय में इन्हें घोड़े का रोयाँ, जो किसी प्रकार पानी में जीवित हो उठे, समझा गया। मादा जलीय वनस्पतियों पर छोटे छोटे अंडों की डोरी पिरोती है। अंडों से लार्वा निकलकर इधर उधर तैरते हैं और एक विचित्र वेधक अंग से जलीय कीड़ों, बहुधा में फ्लाई (May fly), के लार्वा में वेधन कर जाते हैं। वहाँ से प्रौढ़ होने के पूर्व ही ये बाहर निकल कर गुबरैलों, झींगुरों और टिड्डों की देहगुहा में प्रवेश कर सकते हैं। द्वितीय परपोषी (second host) में बढ़कर ये संभवत: उन कीड़ों से निकलकर पलायन करते हैं और शीघ्र ही यौन प्रौढ़ता प्राप्त करते हैं। इनकी लगभग १५ जातियाँ उत्तर अमरीका में पाई जाती हैं। पैरागोर्डियस वैरीकस ३०० मिमी. तक लंबा होता है। गोर्डियस रोबस्टस लगभग ८९० मिमी. तक लंबा होता है और इसका व्यास ०.५ से लेकर १ मिमी. तक हो सकता है।
नेक्टोनेमा एजाइल (Nectonema agile) समुद्री हे तथा लगभग २०० मिमी. लंबा होता है। इसका लार्बा क्रस्टेशिया (crustacea) में पराश्रयी है।
Nematomorpha (sometimes called Gordiacea, and commonly known as horsehair worms, hairsnakes,[1][2][3] or Gordian worms) are a phylum of parasitoid animals superficially similar to nematode worms in morphology, hence the name. Most species range in size from 50 to 100 millimetres (2.0 to 3.9 in) long, reaching 2 metres in extreme cases, and 1 to 3 millimetres (0.039 to 0.118 in) in diameter. Horsehair worms can be discovered in damp areas, such as watering troughs, swimming pools, streams, puddles, and cisterns. The adult worms are free-living, but the larvae are parasitic on arthropods, such as beetles, cockroaches, mantises, orthopterans, and crustaceans.[4] About 351 freshwater species are known[5] and a conservative estimate suggests that there may be about 2000 freshwater species worldwide.[6] The name "Gordian" stems from the legendary Gordian knot. This relates to the fact that nematomorphs often coil themselves in tight balls that resemble knots.[7]
Nematomorphs possess an external cuticle without cilia. Internally, they have only longitudinal muscle and a non-functional gut, with no excretory, respiratory or circulatory systems. The nervous system consists of a nerve ring near the anterior end of the animal, and a ventral nerve cord running along the body.[8]
Reproductively, they have two distinct sexes, with the internal fertilization of eggs that are then laid in gelatinous strings. Adults have cylindrical gonads, opening into the cloaca. The larvae have rings of cuticular hooks and terminal stylets that are believed to be used to enter the hosts. Once inside the host, the larvae live inside the haemocoel and absorb nutrients directly through their skin. Development into the adult form takes weeks or months, and the larva moults several times as it grows in size.[8]
The adults are mostly free-living in freshwater or marine environments, and males and females aggregate into tight balls (Gordian knots) during mating.[9][10]
In Spinochordodes tellinii and Paragordius tricuspidatus, which have grasshoppers and crickets as their hosts, the infection acts on the infected host's brain.[11] This causes the host insect to seek water and drown itself, thus returning the nematomorph to water.[9] P. tricuspidatus is also remarkably able to survive the predation of their host, being able to wiggle out of the predator that has eaten the host.[12] The nematomorpha parasite affects host Hierodula patellifera's light-interpreting organs so the host is attracted to horizontally polarized light. Thus the host goes into water and the parasite's lifecycle completes.[13]
There are a few cases of accidental parasitism in vertebrate hosts, including dogs[14] and humans. Several cases involving Parachordodes, Paragordius, or Gordius have been recorded in human hosts in Japan and China.[15][16]
Owing to their use of orthopterans as hosts, nematomorphs can be significant factors in shaping community ecology. One study conducted in a Japanese riparian ecosystem showed that nematomorphs can cause orthopterans to become 20 times more likely to enter water than non-infected orthopterans; these orthopterans constituted up to 60% of the annual energy intake for the Kirikuchi char. Absence of nematomorphs from riparian communities can thus lead to char predating more heavily on other aquatic invertebrates, potentially causing more widespread physiological effects.[17]
Nematomorphs can be confused with nematodes, particularly mermithid worms. Unlike nematomorphs, mermithids do not have a terminal cloaca. Male mermithids have one or two spicules just before the end apart from having a thinner, smoother cuticle, without areoles and a paler brown colour.[18]
The phylum is placed along with the Ecdysozoa clade of moulting organisms that include the Arthropoda. Their closest relatives are the nematodes. The two phyla make up the group Nematoida in the clade Cycloneuralia. During the larval stage, the animals show a resemblance to adult kinorhyncha and some species of Loricifera and Priapulida, all members of the group Scalidophora.[19] The earliest Nematomorph could be Maotianshania, from the Lower Cambrian; this organism is, however, very different from extant species;[20] fossilized worms resembling the modern forms have been reported from mid Cretaceous Burmese amber dated to 100 million years ago.[21]
Relationships within the phylum are still somewhat unclear, but two classes are recognised. The five marine species of nematomorph are contained in Nectonematoida.[22] This order is monotypic containing the genus Nectonema Verrill, 1879: adults are planktonic and the larvae parasitise decapod crustaceans, especially crabs.[22] They are characterized by a double row of natotory setae along each side of the body, dorsal and ventral longitudinal epidermal cords, a spacious and fluid-filled blastocoelom and singular gonads.
The approximately 320 remaining species are distributed between two families,[23] within the monotypic class Gordioida. Gordioidean adults are free-living in freshwater or semiterrestrial habitats and larvae parasitise insects, primarily orthopterans.[22] Unlike nectonematiodeans, gordioideans lack lateral rows of setae, have a single, ventral epidermal cord and their blastocoels are filled with mesenchyme in young animals but become spacious in older individuals.
{{cite book}}
: CS1 maint: multiple names: authors list (link) {{cite web}}
: CS1 maint: archived copy as title (link) Nematomorpha (sometimes called Gordiacea, and commonly known as horsehair worms, hairsnakes, or Gordian worms) are a phylum of parasitoid animals superficially similar to nematode worms in morphology, hence the name. Most species range in size from 50 to 100 millimetres (2.0 to 3.9 in) long, reaching 2 metres in extreme cases, and 1 to 3 millimetres (0.039 to 0.118 in) in diameter. Horsehair worms can be discovered in damp areas, such as watering troughs, swimming pools, streams, puddles, and cisterns. The adult worms are free-living, but the larvae are parasitic on arthropods, such as beetles, cockroaches, mantises, orthopterans, and crustaceans. About 351 freshwater species are known and a conservative estimate suggests that there may be about 2000 freshwater species worldwide. The name "Gordian" stems from the legendary Gordian knot. This relates to the fact that nematomorphs often coil themselves in tight balls that resemble knots.
Nematomorpha (foje nomataj Gordiacea, kaj ofte konata kiel ĉevalharaj vermoj aŭ Gordiaj vermoj) estas filumo de parazitoidaj animaloj supraĵe similaj al nematodajn vermojn en morfologio, de tie la nomo. Ili ganas laŭ grando en plej specioj el 50 al 100 milimetroj longaj kaj povas atingi en ekstremaj okazoj ĝis 2 metroj, kaj 1 al 3 milimetroj en diametro. Ĉevalharaj vermoj povas esti malkovrita en marĉareoj akvejaj depresioj, naĝejoj, rojoj, flokoj, kaj cisternoj. La plenkreskaj vermoj estas libere loĝantoj, sed la larvoj estas parazitaj de artropodoj, kiaj de skaraboj, blatoj, mantoj, ortopteroj, kaj krustuloj.[1] Oni konas ĉirkaŭ 351 nesalakvajn speciojn[2] kaj konservema ĉirkaŭkalkulo sugestas ke estas ĉirkaŭ 2000 nesalakvaj specioj tutmonde.[3] La nomo "Gordianaj" aludas al la legenda Gordia nodo. Tio rilatas al la fakto ke nematomorpha ofte liĝiĝas en nodoj.[4]
Nematomorpha (foje nomataj Gordiacea, kaj ofte konata kiel ĉevalharaj vermoj aŭ Gordiaj vermoj) estas filumo de parazitoidaj animaloj supraĵe similaj al nematodajn vermojn en morfologio, de tie la nomo. Ili ganas laŭ grando en plej specioj el 50 al 100 milimetroj longaj kaj povas atingi en ekstremaj okazoj ĝis 2 metroj, kaj 1 al 3 milimetroj en diametro. Ĉevalharaj vermoj povas esti malkovrita en marĉareoj akvejaj depresioj, naĝejoj, rojoj, flokoj, kaj cisternoj. La plenkreskaj vermoj estas libere loĝantoj, sed la larvoj estas parazitaj de artropodoj, kiaj de skaraboj, blatoj, mantoj, ortopteroj, kaj krustuloj. Oni konas ĉirkaŭ 351 nesalakvajn speciojn kaj konservema ĉirkaŭkalkulo sugestas ke estas ĉirkaŭ 2000 nesalakvaj specioj tutmonde. La nomo "Gordianaj" aludas al la legenda Gordia nodo. Tio rilatas al la fakto ke nematomorpha ofte liĝiĝas en nodoj.
Los nematomorfos (Nematomorpha) o gordiáceos (Gordiacea) son un filo de gusanos parasitoides, ecológica y morfológicamente muy similares a nemátodos. Se ha descrito 331 especies.[1]
Se caracterizan por presentar un pseudoceloma, que corresponde a una cavidad del cuerpo llena de líquido, la cual actúa como un hidroesqueleto. Posee simetría bilateral, son triblásticos y carecen de segmentación. El tamaño varía entre 5 cm y 1 m de longitud, con 1 a 3 mm de diámetro. Suelen aparecer en medios húmedos como arroyos o estanques. El adulto es un individuo de vida libre, pero la larva es siempre parásita de artrópodos o sanguijuelas. Se ha descrito unas trescientas veinte especies.
Los nematomorfos presentan cutícula sin cilios e internamente poseen un único músculo longitudinal, carecen de sistemas excretor, respiratorio o circulatorio; incluso en el adulto de vida libre los sistemas aparecen mermados, lo que evidencia la importancia de la parasitación larvaria en las funciones de todo el ciclo biológico. Son dioicos y presentan un tipo de fecundación interna de huevos que se hallan en moco.
El extremo anterior del cuerpo presenta una banda pigmentada, por delante de la cual queda la zona apical llamada calota.
En ciertos géneros se observa dimorfismo sexual en el extremo posterior del cuerpo. En Gordius, el macho presenta el extremo posterior bilobulado, mientras que las hembras tienen un solo lóbulo caudal. La hembra de Paragordius tiene el extremo posterior dividido en tres lóbulos.
Durante la corta vida del adulto, machos y hembras se buscan hasta que, al encontrarse, se retuercen unos sobre otros, formando una maraña durante la cópula, que recuerda al nudo gordiano (de ahí el nombre del género Gordius).
Su presencia en determinados ambientes puede ser síntoma de contaminación.
Los adultos de las especies de este filo destacan por la ausencia de boca y la degeneración de la faringe hacia una masa sólida. El intestino es muy largo y recorre toda la longitud del animal. En el extremo posterior hay una cloaca por la que se vierten los gametos del sistema reproductor. Se ha propuesto que la función del intestino sea excretora.
Las larvas se alimentan de forma parenteral.
Se suelen clasificar en dos clases, aunque su clasificación es muy compleja y no está bien definida:
Los nematomorfos (Nematomorpha) o gordiáceos (Gordiacea) son un filo de gusanos parasitoides, ecológica y morfológicamente muy similares a nemátodos. Se ha descrito 331 especies.
Jõhvussid (Nematomorpha, harvem nimetus Gordiacea) on loomade hõimkond, kuhu kuuluvad ainult parasiitse eluviisiga organismid. Nii morfoloogiliselt kui ka ökoloogiliselt sarnanevad nad ümarussidega. Nende pikkus on keskmiselt 1 m ja läbimõõt 1–3 mm. Nad elavad valdavalt mageveekogudes. Jõhvusse on kirjeldatud 320 liiki.
Täiskasvanuna nad ei toitu, kuid vastsed parasiteerivad paljudes veeputukates, vähilaadsetes ja tirtsulistes.[1]
Jõhvussid (Nematomorpha, harvem nimetus Gordiacea) on loomade hõimkond, kuhu kuuluvad ainult parasiitse eluviisiga organismid. Nii morfoloogiliselt kui ka ökoloogiliselt sarnanevad nad ümarussidega. Nende pikkus on keskmiselt 1 m ja läbimõõt 1–3 mm. Nad elavad valdavalt mageveekogudes. Jõhvusse on kirjeldatud 320 liiki.
Täiskasvanuna nad ei toitu, kuid vastsed parasiteerivad paljudes veeputukates, vähilaadsetes ja tirtsulistes.
Nematomorfo (Nematomorpha) izen bereko taldeko zizare ez metamerikoez esaten da. Segmeturik gabeko gorputza dute, zilindro formakoa, eta formaz nematodoen antzekoak dira. 50 cm-tik 1 m-ra luze izaten dira. Larbak artropodoen bizkarroi bizi dira helduen artean; helduak aske bizi dira.
Nematomorfo (Nematomorpha) izen bereko taldeko zizare ez metamerikoez esaten da. Segmeturik gabeko gorputza dute, zilindro formakoa, eta formaz nematodoen antzekoak dira. 50 cm-tik 1 m-ra luze izaten dira. Larbak artropodoen bizkarroi bizi dira helduen artean; helduak aske bizi dira.
Jouhimadot (Nematomorpha tai Gordiacea) on eläinkunnan pääjakso. Jouhimatolajeja tunnetaan makeasta vedestä noin 300 lajia, merivedestä viisi, Nectonema-sukuun kuuluvaa lajia.[1] Suomessa elää kolme pitkää ja kapeaa, suolattomissa vesissä elävää lajia. Suomessa on matalissa lahdissa varsin yleinen n. 1 mm:n paksuinen, mutta jopa 35 cm pitkä jouhimato (Gordius aquaticus).
Jouhimatojen toukat elävät loisina vesihyönteisissä tai äyriäisissä. Aikuiset eivät syö mitään eivätkä myöskään tunkeudu uimassa olevien ihmisten ihoon, niin kuin joskus väitetään.järvien rantavesistä. Aikuisen jouhimadon ruoansulatuselimistö on surkastunut, ja siksi se ei syökään mitään. Sen elämän ainut tarkoitus on parittelu ja lisääntyminen. Aikuiset jouhimadot voivat olla yli 20 cm:n mittaisia.
Jouhimadot (Nematomorpha tai Gordiacea) on eläinkunnan pääjakso. Jouhimatolajeja tunnetaan makeasta vedestä noin 300 lajia, merivedestä viisi, Nectonema-sukuun kuuluvaa lajia. Suomessa elää kolme pitkää ja kapeaa, suolattomissa vesissä elävää lajia. Suomessa on matalissa lahdissa varsin yleinen n. 1 mm:n paksuinen, mutta jopa 35 cm pitkä jouhimato (Gordius aquaticus).
Les nématomorphes (Nematomorpha) sont des vers non-segmentés au corps cylindrique. Ils sont extrêmement longs et fins. Leur tête est de même largeur que le corps. Ils mesurent en moyenne de 0.5 à 2,5 mm de diamètre pour 10 à 70 cm de longueur, la femelle étant plus longue que le mâle. Ils sont aussi appelés vers gordiens à cause de l'impression qu'ils donnent de faire des nœuds compliqués avec leur corps.
Les nématomorphes sont présents dans tous les environnements aqueux : eaux douces, eaux salées, terres humides. Les adultes ont une vie libre tandis que les larves sont systématiquement parasites d'un arthropode ou d'un hirudinea. La larve rentre dans la cavité corporelle de l'hôte à l'aide d'une trompe munie de crochets. Elle s'y développe et, une fois la métamorphose effectuée, un adulte vermiforme finit par sortir.
On dénombre 325 espèces réparties en 2 classes :
Les nématomorphes (Nematomorpha) sont des vers non-segmentés au corps cylindrique. Ils sont extrêmement longs et fins. Leur tête est de même largeur que le corps. Ils mesurent en moyenne de 0.5 à 2,5 mm de diamètre pour 10 à 70 cm de longueur, la femelle étant plus longue que le mâle. Ils sont aussi appelés vers gordiens à cause de l'impression qu'ils donnent de faire des nœuds compliqués avec leur corps.
Os nematomorfos (Nematomorpha), ás veces tamén chamados Gordiacea, son un filo de vermes parasitos de animais, ecolóxica e morfoloxicamente moi semellantes aos nematodos. De media, aínda que poden acadar un metro, teñen uns 50 cm de longo e de 1 a 3 mm de diámetro. Adoitan vivir en medios húmidos como regatos ou estanques. O adulto é un individuo de vida libre, pero a larva é sempre parasita de artrópodos ou sambesugas. Téñense descrito unhas trescentas vinte especies.
Se coñecen unhas 325 especies repartidas en 2 clases:
Os nematomorfos (Nematomorpha), ás veces tamén chamados Gordiacea, son un filo de vermes parasitos de animais, ecolóxica e morfoloxicamente moi semellantes aos nematodos. De media, aínda que poden acadar un metro, teñen uns 50 cm de longo e de 1 a 3 mm de diámetro. Adoitan vivir en medios húmidos como regatos ou estanques. O adulto é un individuo de vida libre, pero a larva é sempre parasita de artrópodos ou sambesugas. Téñense descrito unhas trescentas vinte especies.
Nematomorpha (kadang-kadang disebut Gordiacea,dan umumnya dikenal sebagai cacing bulu kuda atau cacing Gordian) yang merupakan filum dari parasitoid hewan dangkal mirip dengan nematoda atau cacing di morfologi. Mereka berbagai ukuran di sebagian besar spesies dari 50 hingga 100 milimeter (2,0-3,9) panjang dan dapat mencapai dalam kasus yang ekstrim hingga 2 meter, dan 1 sampai 3 milimeter (0,039-0,118 in) diameternya. Cacing bulu kuda dapat ditemukan di tempat yang lembap seperti palung penyiraman, kolam renang, sungai, genangan air, dan tangki air. Cacing dewasa hidup bebas, tetapi larva terkena parasit oleh arthropoda, seperti kumbang, kecoak, mantis,Orthoptera dan krustasea.[1]Dari 351 spesies air tawar yang diketahui [2] dan perkiraan yang konservatif, menunjukkan bahwa mungkin ada sekitar 2000 spesies air tawar di seluruh dunia.[3] Nama "Gordian" berasal dari legendaris Gordian knot. Hal ini berkaitan dengan fakta bahwa Nematomorpha sering mengikat diri dalam knot..[4]
Nematomorpha (kadang-kadang disebut Gordiacea,dan umumnya dikenal sebagai cacing bulu kuda atau cacing Gordian) yang merupakan filum dari parasitoid hewan dangkal mirip dengan nematoda atau cacing di morfologi. Mereka berbagai ukuran di sebagian besar spesies dari 50 hingga 100 milimeter (2,0-3,9) panjang dan dapat mencapai dalam kasus yang ekstrim hingga 2 meter, dan 1 sampai 3 milimeter (0,039-0,118 in) diameternya. Cacing bulu kuda dapat ditemukan di tempat yang lembap seperti palung penyiraman, kolam renang, sungai, genangan air, dan tangki air. Cacing dewasa hidup bebas, tetapi larva terkena parasit oleh arthropoda, seperti kumbang, kecoak, mantis,Orthoptera dan krustasea.Dari 351 spesies air tawar yang diketahui dan perkiraan yang konservatif, menunjukkan bahwa mungkin ada sekitar 2000 spesies air tawar di seluruh dunia. Nama "Gordian" berasal dari legendaris Gordian knot. Hal ini berkaitan dengan fakta bahwa Nematomorpha sering mengikat diri dalam knot..
Il phylum Nematomorpha (dal greco: νῆμα, nema = filo e μορφή, morphé = forma) è costituito da oltre 300 specie note[1] di animali pseudocelomati a corpo filamentoso e non segmentato, dimensioni che possono superare il metro in lunghezza con diametro di 1-3 mm. I vermi adulti vivono liberi in ambienti d'acqua dolce (laghi, stagni, fiumi, pozzi etc.); le larve sono invece parassiti[2].
I Nematomorfi comprendono due classi di vermi (Nectonematoidei e Gordioidei) a corpo filamentoso non segmentato, somiglianti morfologicamente ai Nematodi. Sebbene i rapporti all'interno del phylum non siano del tutto chiari, si ammette che la classe dei Nectonematoidei sia effettivamente più affine ai Nematodi, soprattutto all'ordine Mermithida, mentre la classe dei Gordioidei sia forse più vicina ai Chinorinchi e ai Priapulidi[3].
A differenza dei Mermithida i Nematomorfi hanno una cloaca terminale, mentre gli adulti maschi dei Mermithida sono di colore marrone chiaro, hanno una o due spicole poco prima dell'estremità caudale, una cuticola più liscia e più sottile, e sono privi di areole[4].
Le larve dei Nematomorfi sono parassiti di Artropodi ed Irudinei e sono dotate di una proboscide retrattile, armata di spine e stiletti per penetrare nella cuticola dell'organismo parassitato. Le larve sono prive di apparato digerente e si nutrono delle sostanze organiche dell'ospite assimilandole attraverso la parete del corpo. In seguito subiscono varie mute fino a quando non metamorfosano in adulti emergendo dalla cute dell'ospite quando questo si trova in un ambiente acquatico o nelle sue vicinanze.
I Nematomorfi adulti conducono vita libera, possono raggiungere la lunghezza di 50 cm ma il loro diametro non supera mai i 2–3 mm (somigliando così a dei lunghi capelli in movimento). Come i Nematodi, anche i Nematomorfi sono privi di muscolatura circolare nella parete del corpo e la sola muscolatura longitudinale gli permette dei semplici movimenti di flessione ed ondulazione. Gli adulti sono privi di apparato digerente e non si alimentano, hanno vita breve rispetto alle larve e il loro compito principale è quello di riprodursi.
Sono animali dioici a fecondazione interna. I maschi sono in genere di dimensioni più piccole delle femmine e si distinguono per la coda che mostra una ramificazione nella zona terminale. Dopo l'accoppiamento, le femmine depongono le uova che, dopo 2-4 settimane, si schiudono liberando le larve. Queste penetrano subito all'interno di artropodi al cui interno rimangono per tutto lo sviluppo, al termine del quale l'adulto fuoriesce di solito dall'apertura anale.
I nematomorfi sembrano essere apparsi molto presto, addirittura nel Cambriano inferiore (circa 520 milioni di anni fa). I più antichi resti fossili di questi animali si rinvengono nel giacimento di Maotianshan, in Cina: numerosi sono gli esemplari di Maotianshania, Cricocosmia e Paleoscolex. Da allora non sembrano aver modificato molto la loro struttura corporea, anche se le prime specie probabilmente non erano parassitiche.
Il phylum Nematomorpha (dal greco: νῆμα, nema = filo e μορφή, morphé = forma) è costituito da oltre 300 specie note di animali pseudocelomati a corpo filamentoso e non segmentato, dimensioni che possono superare il metro in lunghezza con diametro di 1-3 mm. I vermi adulti vivono liberi in ambienti d'acqua dolce (laghi, stagni, fiumi, pozzi etc.); le larve sono invece parassiti.
Matoņi (latīņu: Nematomorpha) ir bezmugurkaulnieku dzīvnieku tips, kuru kāpuri ir dzīvnieku parazīti. Fosilā veidā matoņi ir pazīstami no eocēna.
Matoņi pēc daudzām pazīmēm ir līdzīgi nematodēm. Tiem ir līdzīga ķermeņa forma, pseidocels, muskuļu šķiedras tikai gareniskās, kutikulas apvalks un segmentācijas trūkums. Abiem ir līdzīga reproduktīvā un nervu sistēmas, kā arī dzīvesveids. Viņu ķermenis ir cilindrisks (matveidīgs), ļoti tievs un garumā 30-40 cm, bet var sasniegt pat 2 metrus (tropos dzīvojošais Gordius fulgur). Krāsojums bālgans līdz tumši brūns. Tēviņiem ķermenis ir nedaudz īsāks, kā mātītēm, bet aizmugurējais gals saliekts vai savīts spirālē. Kutikula ļoti bieza. Pieaugušie īpatņi nebarojas; barības sistēma reducējas tik ļoti, ka tārps vairs nespēj norīt barību. Aizmugurējā daļā atrodas kloāka, pa kuru tiek izvadīti barības atkritumi un dzimumprodukti. Nervu sistēma ar galvas gangliju, rīkles gredzenu un vēdera stumbru; visas tā daļas ir savienotas ar epidermu. Cilindriskās gonadas stiepjas gandrīz cauri visam ķermenim.
Matoņi ir dažādu posmkāju, galvenokārt kukaiņu, it īpaši dažu taisnspārņu, skrejvaboļu un kapračvaboļu parazīti. Pieaugušie matoņi, sasniedzot galīgos izmērus, izkļūst no saimnieka ķermeņa un kādu laiku brīvi dzīvo ūdenī. Tas notiek tad, kad saimnieks nonācis ūdens tuvumā vai nejauši tajā iekritis. Ūdenī matoņi sasniedz dzimumgatavību un pārojas (visas matoņu sugas ir šķirtdzimumu dzīvnieki). Apaugļošanās iekšēja. Apaugļotās mātītes iznērš līdz miljonam oliņu baltu, garu pavedienu veidā, kurus piestiprina pie ūdensaugiem. No oliņām pēc 15-80 dienām izšķiļas kāpuri, kuri kādu laiku dzīvo ūdenī vai mitrā augsnē. Šajā laikā tie uzmeklē piemērotu saimnieku, lielākoties ūdenī dzīvojošus viendienīšu, spāru vai citu kukaiņu kāpurus. Šie kāpuri kalpo kā starpsaimnieki, kuros matoņi iecistojas, un cistā var nodzīvot līdz pat gadam. Savukārt sauszemes kukaiņi invadējas, apēdot šādus kāpurus, tādā veidā kļūstot par gala saimniekiem. Šeit matoņi izlien no cistām un attīstās līdz dzimumgatavībai (4-20 nedēļas). Tad tie izurbjas cauri saimnieka apvalkam un nokļūst ūdenī (saimnieks parasti aiziet bojā). Pilns matoņu attīstības cikls ilgst ap 18 mēnešiem. Pretēji izplatītam uzskatam, cilvēkā un mājdzīvniekos matoņi neparazitē.
Pasaulē ir zināmas ap 320 sugām. Pazīstamākā un Latvijā vienīgā zināmā suga ir matonis Gordius aquaticus — 10 līdz 15 cm garš tārps, tautā saukts par "zirga matu". Latvijā sugu sastāvs pilnībā nav noskaidrots.
Matoņi (latīņu: Nematomorpha) ir bezmugurkaulnieku dzīvnieku tips, kuru kāpuri ir dzīvnieku parazīti. Fosilā veidā matoņi ir pazīstami no eocēna.
Paardehaarwormen (Nematomorpha) zijn protostomata-wormen. Een bekende vertegenwoordiger is Spinochordodes tellinii. Het is een parasitaire worm die de hersenen van zijn gastheren, sprinkhanen en krekels, kan beïnvloeden. De gastheer wordt aangezet tot het opzoeken van water, zodat de volwassen worm de gastheer kan verlaten en soortgenoten kan opzoeken om te paren. In Nederland komt één soort voor, de Gordius setiger.
De paardehaarwormen zijn als volgt onderverdeeld:[2]
Paardehaarwormen (Nematomorpha) zijn protostomata-wormen. Een bekende vertegenwoordiger is Spinochordodes tellinii. Het is een parasitaire worm die de hersenen van zijn gastheren, sprinkhanen en krekels, kan beïnvloeden. De gastheer wordt aangezet tot het opzoeken van water, zodat de volwassen worm de gastheer kan verlaten en soortgenoten kan opzoeken om te paren. In Nederland komt één soort voor, de Gordius setiger.
Taglmakk (Nematomorpha) er ei gruppe særs tynne makk som lever som parasittoidar på leddyr. Dei er utbreidd over heile verda, men er mest vanlege i ferskvatn. Ein har skildra om lag 320 artar i to ordenar.
Taglmakkar er særs lange og særs tynne dyr som har fått namnet sitt fordi dei liknar hestetagl. Dei tek opp mesteparten av det dei treng over kroppsoverflata, og manglar difor særskilde ekskresjons-, sirkulasjons- og gassvekslingsorgan. Tarmen er òg ganske redusert - eit einskild røyr som går i lengderetninga til kroppen og vanlegvis ikkje har nokon opning.
Kroppsveggen til ein taglmakk er dekt med eit tjukt og velutvikla eksoskjelett som vert skifta ut regelmessig. På same måte som rundmakk, leddyr og ymse andre rekkjer nyttar dei ecdysin i denne prosessen. Nedanfor kroppsveggen og huda har dyra ei eller to langsgåande nervestrenger og eit einskild lag med langsgåande musklar.
Ein gjennomsnittleg taglmakk er opp til 1 meter lang og som regel ikkje meir enn 1 til 3 millimeter tjukk.
Vaksne taglmakk er frittsymjande i ferskvatn, bortsett frå ei marin planktonslekt og somme som heldt til i fuktige område på land. Dei tek til seg lite føde bortsett frå små organiske molekyl dei tek opp over kroppsflata og gjennom den reduserte tarmen. Den viktigaste oppgåva deira er å formeira seg, noko dei ofte gjer i store klyngar. Dei er særkjønna, og hannen bitt seg om hoa for å levera ei spermpakke nær kloakkopninga hennar.
Dei befrukta egga vert lagt i geleaktige trådar og utviklar seg til særeigne larvar. Desse har relativt kort tid på seg til å finna ein passande leddyrvert dei kan parasittera på i oppveksten, noko som ikkje treng å vera særleg vanskeleg. Dei fleste endar i kroppshola til vertsdyret gjennom å bli etne, og ligg der medan dei utviklar seg frå larve til vaksen. Somme er utstyrte med snablar, ofte med piggar, og borar seg fysisk inn i verten.
Larva veks seg til vaksen storleik inne i vertsorganismen, og lever av ymse næringspartiklar dei tek opp over kroppsoverflata. Som regel forlet ho vertsorganismen sin gjennom anus. Dei larvene som har bustad i landlevande leddyr har visse evner til å manipulera vertane sine til å oppsøka ferskvatn og faktisk drukna seg[1]. Når larvene først er ute i vatnet, sym dei ut på leit etter ein partnar å starta ein ny livssyklus med.
Dei fleste taglmakk høyrer til i ordenen Gordioidea, som omfattar ferskvass- og delvis landlevande former. Dei kan kjennast att på dei para gonadane, og har som regel insekt som vertar. Nervestrengen deira ligg på buksida.
I ordenen Nectonematoidea klassifiserar ein fire artar i slekta Nectonema; dette er kystlevande, pelagiske organismar som parasitterar tifotkreps. Ein kjenner dei att på dei doble radene med børstar dei har på sida av kroppen og på at dei berre har ein gonade. Dei har to nervestrengar, ein på buksida og ein på ryggsida.
Det er usikkert korleis slektskapen mellom dei ulike taglmakkgruppene er. Ein reknar med at Nectonematoidea representerer ei basal gruppe i fylogenien deira, sidan desse er marine, men det er ikkje semje om dette synet. Når det kjem til slektskap med andre dyregrupper, er dei fleste forskarar samde om at taglmakkane er søstergruppa til rundmakk. Den viktigaste utfordraren til dette synet er Cephalorhyncha-hypotesen, som plasserer dei saman med pølsemakk Priapula og gruppene Kinorhyncha og Loricifera.
Taglmakk (Nematomorpha) er ei gruppe særs tynne makk som lever som parasittoidar på leddyr. Dei er utbreidd over heile verda, men er mest vanlege i ferskvatn. Ein har skildra om lag 320 artar i to ordenar.
Taglormer er veldig lange og tynne ormer som er nært beslektet med rundormene. Ved bare 1–3 mm tykkelse kan de bli 10–150 cm lange.
Taglormenes larver lever som endoparasitter i leddyr. Når de blir kjønnsmodne, forlater de verten og lever et kort og akvatisk liv. Som voksne kan de ikke ta opp næring.
Larven klekker fra eggene i vannet og søker aktivt etter en passende vert. Den har en munnkjegle og kroker som kan vrenges ut, og som den gjennomborer vertens hud med. Inne i vertens kropp finner den frem til fordøyelseskanalen og tar opp næring gjennom sin egen hud, som derfor har en veldig tynn kutikula. Svelg (farynx) og tarm er helt eller delvis tilbakedannet og dermed funksjonsudyktige hos alle taglormer. Også ekskresjonsorganer mangler.
Ved det siste hudskiftet fra larve til voksen får taglormene en tykk kutikula. Denne danner en slags hudmuskelsekk som omgir epidermisen og lengdemuskler (men ingen ringmuskler). Taglormer har et pseudocoel, opprinnelig er kroppshulen fylt med væske, slik som hos rundormer. Nervesystemet består av en hjerne, et bukmarg og et såkalt kloakalganglion, dvs. et nervesenter i bakkroppen.
Den lille delgruppen Nectonema er søstergruppen til hele resten (Gordioida), som skiller seg i en del vesentlige egenskaper: Nectonema har bevart noen opprinnelige egenskaper, som et marint levevis (i havet) med krepsdyr som verter, og en væskefylt kroppshule. Et avledet trekk hos Nectonema er derimot at svelget er helt lukket, og at det bare fins én gonade (kjønnskjertel).
Gordioida er derimot limniske (lever i ferskvann) og har insekter som verter. De parasitterer også helt terrestriske (landlevende) insekter. Dette kan skje hvis disse insektene har spist andre insekter, som har blitt parasittert av taglormer ved eller i vannet. Taglormen kan til og med manipulere vertens adferd: Når taglormen har blitt kjønnsmoden og er klar til å forlate verten, oppsøker verten tvanghaft vannet. Der forlater ormen verten (som oftest dør). En fullvoksen taglorm kan være mange ganger lengre enn verten sin. Hos Gordioida forekommer delvis yngelpleie, som består i at hunnen kringler seg rundt eggene. Kroppshulen hos Gordioida er ikke fylt med væske, men med et mesenchym (bindevev).
Taglormer er veldig lange og tynne ormer som er nært beslektet med rundormene. Ved bare 1–3 mm tykkelse kan de bli 10–150 cm lange.
Taglormenes larver lever som endoparasitter i leddyr. Når de blir kjønnsmodne, forlater de verten og lever et kort og akvatisk liv. Som voksne kan de ikke ta opp næring.
Larven klekker fra eggene i vannet og søker aktivt etter en passende vert. Den har en munnkjegle og kroker som kan vrenges ut, og som den gjennomborer vertens hud med. Inne i vertens kropp finner den frem til fordøyelseskanalen og tar opp næring gjennom sin egen hud, som derfor har en veldig tynn kutikula. Svelg (farynx) og tarm er helt eller delvis tilbakedannet og dermed funksjonsudyktige hos alle taglormer. Også ekskresjonsorganer mangler.
Ved det siste hudskiftet fra larve til voksen får taglormene en tykk kutikula. Denne danner en slags hudmuskelsekk som omgir epidermisen og lengdemuskler (men ingen ringmuskler). Taglormer har et pseudocoel, opprinnelig er kroppshulen fylt med væske, slik som hos rundormer. Nervesystemet består av en hjerne, et bukmarg og et såkalt kloakalganglion, dvs. et nervesenter i bakkroppen.
Den lille delgruppen Nectonema er søstergruppen til hele resten (Gordioida), som skiller seg i en del vesentlige egenskaper: Nectonema har bevart noen opprinnelige egenskaper, som et marint levevis (i havet) med krepsdyr som verter, og en væskefylt kroppshule. Et avledet trekk hos Nectonema er derimot at svelget er helt lukket, og at det bare fins én gonade (kjønnskjertel).
En taglorm (Spinochordodes tellinii) forlater verten sin (en gresshoppe)Gordioida er derimot limniske (lever i ferskvann) og har insekter som verter. De parasitterer også helt terrestriske (landlevende) insekter. Dette kan skje hvis disse insektene har spist andre insekter, som har blitt parasittert av taglormer ved eller i vannet. Taglormen kan til og med manipulere vertens adferd: Når taglormen har blitt kjønnsmoden og er klar til å forlate verten, oppsøker verten tvanghaft vannet. Der forlater ormen verten (som oftest dør). En fullvoksen taglorm kan være mange ganger lengre enn verten sin. Hos Gordioida forekommer delvis yngelpleie, som består i at hunnen kringler seg rundt eggene. Kroppshulen hos Gordioida er ikke fylt med væske, men med et mesenchym (bindevev).
Nitnikowce (Nematomorpha), nitkowce, drucieńce (Gordiacea) – typ zwierząt, bardzo długich, wodnych bezkręgowców, wcześniej klasyfikowanych jako gromada typu obleńce, do których są podobne. Są uważane za grupę siostrzaną nicieni (Nematoda). Larwy prowadzą pasożytniczy tryb życia.
Przedstawiciele tej grupy odnajdywani są w morzach (pelagicznie) oraz w jeziorach, kałużach, wilgotnej glebie na brzegach zbiorników wodnych i w studniach – są tak powszechne, że sądzono niegdyś, iż rodzą się spontanicznie z końskich włosów (nawiązuje do tego angielska nazwa horsehair worms). Są kosmopolityczne, przy czym głównie występują w strefach umiarkowanych i ciepłych.
Nitnikowce zawdzięczają swoją nazwę niezwykłej długości ciała. Postacie dojrzałe są zawsze silnie wydłużone (od kilku milimetrów do 1,5 metra[2], przeciętnie 10–50 cm[3]) przy bardzo małej średnicy ciała (1–3 mm[3]).
Ciało silnie wydłużone, cylindryczne, włosowate, ma zabarwienie mleczne, żółtawe lub brązowawe. Jama ciała typu pseudocel. Przód jest zaokrąglony lub stożkowaty, tył zaokrąglony lub rozszczepiony na 2 lub 3 płaty wyrostków kaudalnych. W kutikuli larw jest chityna (w przeciwieństwie do kutikuli postaci dorosłych).
Nitnikowce nie mają układu oddechowego, krwionośnego i narządów wydalniczych. Ich układ pokarmowy jest silnie zredukowany[3]. Narządy zmysłu tworzą rozrzucone po całym ciele brodawki czuciowe. Gonady mają prostą budowę.
Niewiele wiadomo o ich trybie życia. Postacie larwalne są pasożytami przywr, pierścienic, mięczaków, skorupiaków, owadów (chruściki, prostoskrzydłe, chrząszcze[3]), wijów, pajęczaków, ryb i płazów. Formy dorosłe żyją wolno w morzach, wodach śródlądowych oraz wilgotnej glebie[2].
U nitnikowców występuje zapłodnienie wewnętrzne. Samice składają do wody dziesiątki tysięcy[3] (do około 1 mln[2]) jaj w postaci śluzowatych sznurów lub pojedynczo. Larwy przebywają w wodzie lub w wilgotnej glebie. Są połykane przez żywiciela jako pokarm lub wwiercają się w jego miękkie tkanki, dostając się do jamy ciała. Po osiągnięciu formy młodocianej wydostają się z niego, przebijając ścianę, do wody[2].
Typ jest nieliczny, obejmuje około 320 gatunków, z czego 11 stwierdzono w Polsce (m.in. Gordius aquaticus – drucieniec wodny)[2]. Dzieli się na 2 gromady:
Nitnikowce, choć prowadzą pasożytniczy tryb życia, nie są groźne dla ludzi ani zwierząt hodowlanych. Można odróżnić je od niebezpiecznych dla ludzi nicieni, zwracając uwagę przede wszystkim na charakterystycznie wydłużone proporcje ciała, a pod lupą – na brak haczyka na końcu ciała.
Na podstawie:
Halanych et al. Evidence from 18S ribosomal DNA that the lophophorates are protostome animals. „Science”. 267 (5204), s. 1641–1643, 1995. DOI: 10.1126/science.7886451 (ang.).
Edgecombe et al. Higher-level metazoan relationships: recent progress and remaining questions. „Organisms Diversity and Evolution”. 11, s. 151–172, 2011. DOI: 10.1007/s13127-011-0044-4 (ang.).
Nitnikowce (Nematomorpha), nitkowce, drucieńce (Gordiacea) – typ zwierząt, bardzo długich, wodnych bezkręgowców, wcześniej klasyfikowanych jako gromada typu obleńce, do których są podobne. Są uważane za grupę siostrzaną nicieni (Nematoda). Larwy prowadzą pasożytniczy tryb życia.
Nematomorpha também conhecidos como "vermes-crina-de-cavalo", gordiáceos ou nematomorfos, é um filo do reino Animalia constituído por parasitos morfologicamente semelhante aos nematódeos, apresentando corpo alongado, cilíndrico e revestidos por uma cutícula protetora. Porém, são geralmente maiores e a cutícula é mais escura. Sua principal diferença é a ausência de intestino na fase adulta e na presença de lobos na cauda[1][2][3].
Existem mais 350 espécies descritas no filo Nematomorpha (do grego nema, "fio"; morphe, "forma")[1]. Habitam ambientes de água doce, terrestres ou planctônicos marinhos, também ocorrendo em áreas úmidas como piscinas, córregos, poças e cisternas. Os adultos são de vida livre, mas as larvas são parasitas em vários grupos de artrópodes, como aranhas, besouros, baratas, louva-a-deus, grilos, gafanhotos e crustáceos[1][2].
O nome dado ao filo tem sua origem etimológica a partir da aparência comprida semelhante a fios dos animais deste grupo; o nome "vermes-crina-de-cavalo" é devido à crença popular, que perdurou por algum tempo após a sua descoberta no século XIV, de que eles surgiram da crina e das caudas dos cavalos. Já o nome gordiáceo deriva do nome Gordiacae, classe a qual esses parasitos eram alocados antes de se tornam um filo separado de nematoda e deriva etimologicamente da lenda grega do Nó górdio, devido ao comportamento reprodutivo de machos se enrolarem nas fêmeas.
Os nematomorfos apresentam uma grande diversidade morfológica entre as diferentes espécies, a maioria varia de 50 a 100 milímetros e enquanto outras podem atingir cerca de 1 metro de comprimento e 1 a 3 milímetros de diâmetro[4].
Possuem duas ordens: Nectonematoidea e Gordioidea.[2][3]
Os nematomorfos têm a forma muito similar à dos Nematoda. O corpo tem a forma vermiforme, longo, fino e não-segmentado.
A parede do corpo possui apenas músculos longitudinais e na extremidade posterior, algumas espécies possuem dois ou três lobos caudais. Medem de um a três milímetros de diâmetro e até um metro de comprimento.
A cutícula é espessa e bem desenvolvida e periodicamente descartada, com uma camada externa homogênea e outra interna fibrosa e lamelar. A camada externa possui papilas, chamadas de aréolas, que podem possuir espinhos ou poros apicais. A função das aréolas ainda é desconhecida, mas existe a hipótese de que os espinhos possam ser sensíveis ao toque e que os poros possam ter a função de produzir algum tipo de lubrificante.
A epiderme forma cordões que abrigam nervos longitudinais. Abaixo da epiderme existem músculos longitudinais e como nos nematodas, não possuem músculos circulares na parede do corpo e nem cílios ou flagelos funcionais.
Os Nectonemas (larva parasita de crustáceos decápodes) são marinhos planctônicos, possuem cordões epidérmicos longitudinais ventrais e dorsais e longas fileiras laterais de cerdas. Os Gordius (larva parasita de insetos aquáticos e terrestres) vivem em água doce e em ambientes semiterrestres e possuem um único cordão epidérmico ventral sem fileiras laterais de cerdas.
São triploblásticos, isto é, são formados, em sua fase embrionária, por três folhetos germinativos: ectoderme, mesoderme e endoderme. Possuem Blastoceloma (espaços remanescentes da brastocele embrionária que persistiram, constituindo uma característica pedomórfica), espaçoso e cheio de fluido ou, mais normalmente, quase obstruído pela invaginação do mesênquima.
O trato digestivo é reduzido e compõem-se de um tubo simples alongado ao longo do comprimento do corpo. Tem a função de trazer e armazenar os nutrientes que são trazidos para ele através da parede do corpo (inclusive na fase adulta).
Não possuem estruturas especiais para excreção, circulação e troca de gases. O intestino ou trato digestivo médio pode ter a função excretora além da função digestiva e o trato digestivo posterior funciona como uma cloaca e recebe também os dutos reprodutivos.
A locomoção é por natação condutora , utilizando a musculatura da parede do corpo e as cerdas natatórias, podendo ainda se locomover através da flutuação passiva em correntes litorâneas ajudadas pelas cerdas, que possibilitam resistência ao afundamento. Os nematomorfos de água doce ou terrestres, utilizam seus músculos longitudinais para se mover por ondulações ou por movimento de enrolamento e desenrolamento.
As larvas parasitas se alimentam de nutrientes dos tecidos ou fluidos dos hospedeiros absorvidos diretamente pela parede do corpo. Os adultos podem adquirir nutrientes por absorção direta através da parede do corpo, de pequenas partículas de moléculas orgânicas e, também, pelo trato digestório.
Como os sistemas nervosos de nematódeos e de alguns outros pequenos Metazoa, o sistema nervoso dos nematomorfos está estreitamente associado à epiderme. O gânglio cerebral é uma massa de tecido nervoso circunfaríngeo localizado em uma região da cabeça chamada calote. Em gordióideos um único cordão nervoso ventral se origina do gânglio cerebral e se estende pelo comprimento do corpo. Este é ficado à epiderme por um tecido conjuntivo chamado lamela epidérmica. Nectonema possui um cordão nervoso dorsal intra-epidérmico adicional.
Todos os nematomorfos são sensíveis ao toque, e alguns são aparentemente quimiossensíveis. Machos adultos são capazes de detectar e seguir fêmeas maduras a distância. No entanto, as estruturas associadas com essas funções sensoriais são motivos de especulação. Possivelmente, algumas das aréolas cuticulares são tácteis, e talvez outras sejam quimiorreceptoras. Membros do gênero Paragordius possuem células epidérmicas modificadas no calote que contêm pigmento e podem ser fotorreceptoras, embora essa função não tenha sido confirmada. Outras estruturas possivelmente sensoriais são quatro "células gigantes" perto do gânglio cerebral em Nectonema.
Ausência de sistema circulatório e respiratório. A circulação ocorre por difusão, provavelmente os movimentos do corpo auxiliam nesse processo. Não há superfícies especializadas em trocas gasosas, porém o corpo em formato de fio resulta em um curto espaço para a difusão entre o ambiente e os tecidos e os órgãos do corpo, favorecendo as trocas gasosas.
A maioria das espécies de nematomorfos apresentam ciclos de vida semelhantes, desenvolvendo seus ciclos parasitários em hospedeiros artrópodes, principalmente insetos e aracnídeos. O ciclo começa com a eclosão da larva pré-parasitária do ovo, essa larva nada livremente no corpo d'água até ser eventualmente ingerida por um artrópode aquático, a infecção se dá por via oral. Após ser ingerida, a larva, agora parasitária, migra do sistema digestório para a hemocele, cavidade presente corpo dos artrópodes por onde flui a hemolinfa, onde a larva passa a se desenvolver.[1] Muitas espécies de nematomorfos tem ciclos com mais de um hospedeiro, entrando em formas encistadas no hospedeiro intermediário (ou paratênico) enquanto o aguardam ser consumido por um predador que será o hospedeiro definitivo[5], é desta forma que estes parasitos podem infectar artrópodes que normalmente não são aquáticos. Outras espécies podem se desenvolver inteiramente dentro de um único hospedeiro, principalmente em insetos cujo desenvolvimento ocorre parcialmente na água e posteriormente no ambiente terrestre.
A larva cresce se alimentando dos tecidos internos do hospedeiro, porém, sem consumir tecidos essencias e sem causar danos significativos aos seus pontos vitais. Dentro do hospedeiro definitivo os nematomorfos podem crescer de forma a ocupar praticamente todo o volume corporal interno do hospedeiro, enrolando-se em posições extremamente compactas, frequentemente chegando a exceder em comprimento o tamanho do hospedeiro em várias vezes. Durante o desenvolvimento, duas cutículas estão presentes, uma mais esbranquiçada característica da larva e outra mais escurecida e robusta característica do adulto[1]. A transição do estágio larval para a forma adulta ocorre com a degeneração do sistema digestivo, toda a energia acumulada durante o desenvolvimento da larva passa a ser direcionada exclusivamente para a reprodução. Antes de emergir do hospedeiro, os nematomorfos adultos desenvolvidos formam uma abertura na extremidade posterior do abdome do hospedeiro e, uma vez que o artrópode infectado entra na água, os vermes emergem forçando sua saída, inevitavelmente matando o hospedeiro debilitado.
Os nematomorfos são dióicos (apresentam dimorfismo sexual). O Sistema reprodutivo do macho possui um (Nectonema) ou dois testículos (gordióide). Cada testículo se abre em uma cloaca através de um duto espermático curto. As Fêmeas de gordióides possuem um par de ovários alongados que se abrem para a cloaca. O Nectonema não contém um ovário e sim células germinativas (oócitos) espalhados na cavidade do corpo.
Os machos e fêmeas adultos nadam livremente na água para procurar parceiros para a cópula, observações controladas demonstraram que machos podem começar a copular com fêmeas mesmo antes de emergirem completamente do hospedeiro. Durante o período reprodutivo, as fêmeas permanecem relativamente inativas, porém os machos se tornam muito móveis e detectam a presença da fêmea em seu ambiente. Ao localizar a fêmea, o macho enrola sua extremidade posterior na fêmea e eles formam o chamado "nó górdio", o macho deposita deposita uma massa de espermatozoides chamada gota de esperma em sua cloaca. Esses espermatozoides não apresentam flagelo e mudam de forma durante a transferência do macho para fêmea, eles seguem para o receptáculo seminal e são estocados enquanto os óvulos maturam. Após a fecundação as fêmeas podem produzir até 8 milhões de vidas durante seu tempo de vida restante, os ovos são fertilizados internamente e são depositados em um cordão gelatinoso em algum substrato no ambiente aquático[1][6].
Nematomorfos aparentemente não apresentam sistema excretório, as funções excretoras e osmorregulatórias provavelmente operam em nível celular. Estudos histológicos no epitélio intestinal de nematomorfos sugerem que a função excretora pode ser feita pelo intestino em adultos de vida livre, no entanto, essas observações ainda necessitam de confirmação[1][7][8].
Nematomorfos infectam principalmente artrópodes. No entanto, há alguns poucos casos relatados de ocorrência acidental em vertebrados, em cães[9], gatos[10] e em humanos[11] registrados principalmente no Japão e na China. Nematomorfos também podem aparecer eventualmente no conteúdo estomacal de vertebrados aquáticos como peixes e anfíbios, embora não representem evidências de parasitismo mas sim de predação[1].
As formas adultas de nematomorfos têm grande dependência de água para a reprodução. Além isso, hospedeiros infectados com nematomorfos frequentemente são observados saltando de forma deliberada para o ambiente aquáticos[12]. Esses fatos embasaram a hipótese de que nematomorfos provavelmente exibiam algum nível de controle do comportamento de seus hospedeiros, porém esses mecanismos pemaneceram desconhecidos por muito tempo[1].
Os mecanismos de controle começaram a ser elucidados no início do século XXI. Thomas et al (2003) comparou e encontrou diferenças significativas entre o "corpo de cogumelo" (área cerebral responsável pelo aprendizado olfatório e pela memória nos insetos) em grilos infectados e não-infectados, principalmente quanto aos níveis de concentração de neurotransmissores e neuromoduladores. Outros estudos indicaram a expressão diferencial de várias proteínas cerebrais entre grilos infectados e não-infectados, o que fornece evidências substanciais de um controle bioquímico[13][14][15][16].
A ordem Nectonematoidea corresponde a nematomorfos marinhos e planctónicos, cujas larvas parasitam crustáceos decápodes. A ordem Gordioidea inclui nematomorfos de água doce, ou semi-terrestres, cujas larvas parasitam insetos[2][3].
|pmc=
(ajuda). PMID 26797439. doi:10.3347/kjp.2015.53.6.719. Consultado em 31 de janeiro de 2022 !CS1 manut: Língua não reconhecida (link) |pmc=
(ajuda). PMID 22949758. doi:10.3347/kjp.2012.50.3.263. Consultado em 31 de janeiro de 2022 !CS1 manut: Língua não reconhecida (link) |pmc=
(ajuda). PMID 16191624. doi:10.1098/rspb.2005.3213. Consultado em 31 de janeiro de 2022 Nematomorpha também conhecidos como "vermes-crina-de-cavalo", gordiáceos ou nematomorfos, é um filo do reino Animalia constituído por parasitos morfologicamente semelhante aos nematódeos, apresentando corpo alongado, cilíndrico e revestidos por uma cutícula protetora. Porém, são geralmente maiores e a cutícula é mais escura. Sua principal diferença é a ausência de intestino na fase adulta e na presença de lobos na cauda.
Existem mais 350 espécies descritas no filo Nematomorpha (do grego nema, "fio"; morphe, "forma"). Habitam ambientes de água doce, terrestres ou planctônicos marinhos, também ocorrendo em áreas úmidas como piscinas, córregos, poças e cisternas. Os adultos são de vida livre, mas as larvas são parasitas em vários grupos de artrópodes, como aranhas, besouros, baratas, louva-a-deus, grilos, gafanhotos e crustáceos.
O nome dado ao filo tem sua origem etimológica a partir da aparência comprida semelhante a fios dos animais deste grupo; o nome "vermes-crina-de-cavalo" é devido à crença popular, que perdurou por algum tempo após a sua descoberta no século XIV, de que eles surgiram da crina e das caudas dos cavalos. Já o nome gordiáceo deriva do nome Gordiacae, classe a qual esses parasitos eram alocados antes de se tornam um filo separado de nematoda e deriva etimologicamente da lenda grega do Nó górdio, devido ao comportamento reprodutivo de machos se enrolarem nas fêmeas.
Os nematomorfos apresentam uma grande diversidade morfológica entre as diferentes espécies, a maioria varia de 50 a 100 milímetros e enquanto outras podem atingir cerca de 1 metro de comprimento e 1 a 3 milímetros de diâmetro.
Possuem duas ordens: Nectonematoidea e Gordioidea.
Strunovce (Nematomorpha) sú trieda kmeňa chobotohlavce.
Sú to štíhle červovité živočíchy, podobné hlístovcom. Telo je kryté pevnou kutikulou, v dospelosti je dosť tuhé, strunovitej konzistencie. Tráviaca sústava je sčasti redukovaná – črevo síce býva vyvinuté, ale ústa zarastajú. Vylučovacie orgány tiež zanikajú. Sú to gonochoristy s pohlavným dimorfizmom, samce majú na konci tela vidlicovitý výkroj na uchopenie samice počas kopulácie. Larvy majú skrátené telo s chobotom v hlavovej časti. Parazitujú v telovej dutine článkonožcov, v dospelosti žijú voľne vo vode, kde sa pária. U nás bolo zistených asi 15 druhov, z nich najhojnejšie sú Gordionus violaceus (parazituje v bystruškách Carabus violaceus a Carabus coriaceus) a Parachordodes tolosanus (parazituje v menších druhoch z rodu Calathus, opäť z čeľade Carabidae).
Strunovce (Nematomorpha) sú trieda kmeňa chobotohlavce.
Sú to štíhle červovité živočíchy, podobné hlístovcom. Telo je kryté pevnou kutikulou, v dospelosti je dosť tuhé, strunovitej konzistencie. Tráviaca sústava je sčasti redukovaná – črevo síce býva vyvinuté, ale ústa zarastajú. Vylučovacie orgány tiež zanikajú. Sú to gonochoristy s pohlavným dimorfizmom, samce majú na konci tela vidlicovitý výkroj na uchopenie samice počas kopulácie. Larvy majú skrátené telo s chobotom v hlavovej časti. Parazitujú v telovej dutine článkonožcov, v dospelosti žijú voľne vo vode, kde sa pária. U nás bolo zistených asi 15 druhov, z nich najhojnejšie sú Gordionus violaceus (parazituje v bystruškách Carabus violaceus a Carabus coriaceus) a Parachordodes tolosanus (parazituje v menších druhoch z rodu Calathus, opäť z čeľade Carabidae).
Tagelmaskar (Nematomorpha) är en stam inom djurriket. Den innehåller cirka 230 arter varav fyra är kända i Sverige. De är tunna parasitmaskar som återfinns i sötvatten. Förutom tagelmask kan de enskilda maskarna i folkmun benämnas tagelorm, björntråd eller sytråd.
Det vuxna djuret, ibland benämnt tagelorm,[1][2] lever i sötvatten och liknar ett tagelstrå. Larven lever som parasit inuti sötvattenslevande insektslarver. I Sverige kan den vuxna tagelormen ses i insjöar ungefär från midsommar och framåt. Hur länge?
Tagelormens utseende har gett den många olika namn i folkmun, som björntråd[3] och sytråd[4].
Tagelmaskar (Nematomorpha) är en stam inom djurriket. Den innehåller cirka 230 arter varav fyra är kända i Sverige. De är tunna parasitmaskar som återfinns i sötvatten. Förutom tagelmask kan de enskilda maskarna i folkmun benämnas tagelorm, björntråd eller sytråd.
Nematomorpha ya da Kılımsısoluncanlar (Atkılı Solucanları); aşırı şekilde incelmiş, boyları bir metreye kadar uzayabilen, kahverengi ya da siyah solucanlardan oluşan bir omurgasız hayvanlar şubesidir.
Yalancı sölom bulundururlar, ayrı eşeylidirler. Erginler serbest yaşar, sindirim kanalı bulundurmazlar. Larvaları ise eklembacaklılarda parazit olarak bulunurlar. Yaklaşık 230 türü bilinmektedir.
Giun bờm ngựa (Danh pháp khoa học: Nematomorpha) là thuật ngữ chỉ về những loài giun chuyên ký sinh trên các loại côn trùng, đặc biệt là dế, chúng coi các loài côn trùng này như một vật chủ cho cuộc sống của chính mình.
Khi trưởng thành giun có thể dài tới 2m, giun ký sinh sống trong nước ao, hồ và đẻ con ở dạng xoắn nhằm đầu độc dế khi uống nước ở đây. Sau khi xâm nhập vào vật chủ, giun con sẽ lớn lên trong cơ thể vật chủ.
Khi đủ lớn, chúng tiết ra chất có khả năng phá hủy hệ thống thần kinh, bắt đầu kiểm soát tâm trí vật chủ, thôi thúc chủ tự nguyện nhảy xuống nước và chết đuối. Khi vật chủ chết, giun bờm ngựa sẽ thoát ra ngoài và bắt đầu một vòng tuần hoàn mới với nạn nhân tiếp theo.
Giun bờm ngựa (Danh pháp khoa học: Nematomorpha) là thuật ngữ chỉ về những loài giun chuyên ký sinh trên các loại côn trùng, đặc biệt là dế, chúng coi các loài côn trùng này như một vật chủ cho cuộc sống của chính mình.
Nematomorpha Vejdovsky, 1886
КлассыВолоса́тики[1] (лат. Nematomorpha, от др.-греч. νῆμα, родительный падеж νῆματος — нить, μορφή — форма) — тип беспозвоночных животных, личинки которых ведут паразитоидный образ жизни. В ископаемом виде известны с эоцена.
Сходны с нематодами по форме тела, наличию псевдоцеля и только продольных мышечных волокон, а также по кутикулярному покрову, отсутствию сегментации, строению нервной и репродуктивной систем.
Тело волосовидное (отсюда народное название «живой волос»). Окраска от беловатой до тёмно-бурой. Длина взрослых волосатиков обычно 30—40 см, при этом толщина не превышает 2—5 мм. Рекорд длины принадлежит тропическому виду Gordius fulgur Baird, чья длина более 2 м. У самцов тело короче, чем у самок, и задний его конец загнут или свёрнут в спираль. Кутикула очень толстая. Нервная система с головным ганглием, окологлоточным кольцом и брюшным стволом; все её части тесно связаны с эпидермисом. Боковых и средних валиков гиподермы нет. Полость тела подразделена на три полости: среднюю и две боковых; за счёт клеток, выстилающих их стенки, развиваются половые железы (по крайней мере яичники). Взрослые особи не питаются; дегенерация (вырождение) пищеварительной системы у них зашла так далеко, что червь не способен заглатывать пищу — его глотка представляет собой плотный комок клеток. На заднем конце находится клоака — общая выводная трубка для отходов пищеварения и половых продуктов. Все виды раздельнополы. Цилиндрические гонады тянутся почти по всей длине тела. Мужские и женские половые органы парные; у самок, кроме многочисленных лопастных яичников, есть парные матки и яйцеводы, открывающиеся в особый вырост клоаки, с которой сообщается и приёмник семени; у самцов есть парные семенные мешки и семяпроводы, клоака их может выворачиваться.
Тип включает 320 современных видов и делится на 2 класса:
Распространены волосатики по всему миру. Взрослые особи обычно живут в мелких пресных водоёмах, однако обнаружить их довольно сложно, так как продолжительность их жизни невелика — 2—4 недели. Легче всего найти клубки (гордиевы узлы), в которые эти черви свиваются во время размножения. Некоторые виды обвиваются вокруг веток, камней на дне. Присутствие волосатиков в водоёме может считаться признаком чистой, незагрязнённой воды.
На территории России весьма обычны волосатики рода Gordius Linnaeus, 1758, Paragordius Camerano, 1897 и др.[2]
Взрослые черви — свободно плавающие животные. Оплодотворение внутреннее, самки откладывают до миллиона яиц в виде длинных белых шнуров, обычно прикрепляемых к водным растениям. При спаривании многие черви свиваются в настоящие «гордиевы узлы»; отсюда название Gordius, данное им Карлом Линнеем. Из яиц через 15—80 дней (зависит от температуры воды) выходят личинки.
Личинки размером около 50—150 микрон могут активно проникать в хозяев, либо попадают в него вместе с пищей и затем проходят сквозь стенку кишки в полость тела. Если заразить хозяина не удалось, личинки могут инцистироваться на растениях или других погруженных в воду предметах, оставаясь инвазионными до нескольких месяцев. В случае, если личинка поражает неподходящего хозяина, она также может инцистироваться в его полости тела и сохраняться там до тех пор, пока первого хозяина не съест новый — хищное насекомое. В полости тела подходящего хозяина личинка активно растет и развивается во взрослую особь. Перед окончанием развития нематоморфы воздействуют на поведение своего хозяина, заставляя его стремиться к воде[3]. В водоёме волосатики выбираются наружу, пробуравливая покровы хозяина, после чего тот обычно погибает. Паразитируют чаще всего в наземных насекомых: прямокрылых, жужелицах, мертвоедах.
Полный цикл развития занимает около 18 месяцев. Волосатики встречаются как ложнопаразиты у рыб, улиток, мелких ракообразных, даже у человека и домашних животных.
Ещё Конрад Геснер в своей «Естественной истории» (XVI в.) писал: «Некоторые полагают, что это оживший в воде волос из конского хвоста, но это маловероятно». По народному поверью, волосатики могут внедряться в кожу человека во время купания; обычно в пятку. После этого червь выедает внутренности человека или «доходит до сердца». На самом деле, это суеверие; волосатики, несмотря на свой вид, безопасны для людей. Люди могут случайно проглотить их личинки и цисты, однако в людях они не паразитируют.
Волоса́тики (лат. Nematomorpha, от др.-греч. νῆμα, родительный падеж νῆματος — нить, μορφή — форма) — тип беспозвоночных животных, личинки которых ведут паразитоидный образ жизни. В ископаемом виде известны с эоцена.
线形虫动物门(學名:Nematomorpha),俗稱鐵線蟲、馬毛蟲[1]、馬鬃蟲或髮形蟲,是原口动物中一个拟寄生物的门,具有假体腔[2],但成虫没有排泄器官,消化道退化。线形虫动物门大约有250种。這些物種在形態上跟线虫动物门非常相似,因而得名。常作为动物学的实验材料。
線形蟲動物門包括2綱,即鐵線蟲綱和游線蟲綱,前者生活於淡水水域和潮濕的土壤,後者分佈於海洋。每個綱都只有一個目,詳細如下: 线形虫动物门分为2个:
線形動物的幼蟲營寄生生活。牠們的身體有一個鑽孔裝置,可以鑽進宿主,而一般都是昆蟲。成年動物離開宿主只是為了產卵,而且必須是在水體、特別是在溪流上。
成虫在水中独自生活。感染途径极其特殊。通过饮水感染。因为铁线虫成虫需要在水中生长和交配。幼虫在节肢动物体内会诱使寄生体去寻找水源,所以水源有节肢动物尸体的时候,不建议使用,以免不慎喝下受污染的水。
线形虫动物门(學名:Nematomorpha),俗稱鐵線蟲、馬毛蟲、馬鬃蟲或髮形蟲,是原口动物中一个拟寄生物的门,具有假体腔,但成虫没有排泄器官,消化道退化。线形虫动物门大约有250种。這些物種在形態上跟线虫动物门非常相似,因而得名。常作为动物学的实验材料。
本文参照
類線形動物(るいせんけいどうぶつ、学名:Nematomorpha )は、寄生動物の属する門である。形態、生態などが線形動物と良く似ており、ここから名づけられた。長さは大きいものでは約1m、直径は1〜3mm程度である。ハリガネムシは水溜り、小川、池、タンクなど湿った場所で見つかる。成虫は独立して生きるが、幼虫はカブトムシ、ゴキブリ、バッタなどの節足動物に寄生する。およそ320種が発見されている。
類線形動物は体表にクチクラを持つ。筋肉は体長方向しかなく、機能的な胃や消化器系、排出系、循環器系は持たない。雌雄異体であり、ゲル状の糸で包み、体内で卵を孵化させる。
ハリガネムシ類の成虫は、成熟すると宿主の体内から脱出し、淡水中で自由生活する。この時、バッタに寄生したハリガネムシは、バッタの脳に影響を及ぼし、バッタに水を探させるとも言われる。こうしてハリガネムシは水の中に戻っていく。また宿主が捕食されても、捕食者の体内から這い出ることによって生き延びることができる。成虫は自由生活とは言っても栄養をとることはなく、不活発に水底で体をくねらせる程度である。
水中で孵化した幼虫は、あまり細長くない体の先端に、体内に引き込むことのできる吻を持ち、これを伸び縮みさせながら運動する。生活史の詳細は不明な点が多いが、初期の幼虫は水生昆虫の幼虫に侵入し、これが羽化した後にカマキリなどの終宿主に喰われることで生活史が完成すると考えられている。
游線虫目 Nectonematoida は体表面に剛毛があり、海洋性である[1]。表皮は体側に沿って背側と腹側に分かれている。腹腔は大きく、液体で満ちている。配偶子は単一。幼虫はエビなどの十脚甲殻類に寄生する[1]。
ハリガネムシ目 Gordioidea は淡水に住み、半陸上生活を送る。剛毛は持たない。表皮は1枚に繋がっている。腹腔は、幼虫のころは間充組織で満ちているが、成虫になると空洞になる。幼虫は昆虫に寄生する[1]。
澄江動物群の化石の一部(パラエオスコレクスなど)をこの類と見る判断もある。
類線形動物(るいせんけいどうぶつ、学名:Nematomorpha )は、寄生動物の属する門である。形態、生態などが線形動物と良く似ており、ここから名づけられた。長さは大きいものでは約1m、直径は1〜3mm程度である。ハリガネムシは水溜り、小川、池、タンクなど湿った場所で見つかる。成虫は独立して生きるが、幼虫はカブトムシ、ゴキブリ、バッタなどの節足動物に寄生する。およそ320種が発見されている。
유선형동물(類線形動物)은 기생물로 이루어진, 동물의 하위 분류군이다. 선형동물과 유사하게 생겼다고 하여 ‘유선형동물’이라는 이름이 붙었다. 현재까지 발견된 종은 326종이나 전 세계적으로 2000여 종이 있는 것으로 추정되고 있다.[1] 유선형동물들의 유충은 종에 따라 딱정벌레목 · 바퀴목 · 메뚜기목 등의 곤충이나 갑각류에 기생한다. 스피노코르도데스 텔리니(Spinochordodes tellinii)는 메뚜기목 곤충에 기생하여 숙주가 물에 뛰어들어 자살하도록 조종하는 것으로 알려져 있다.
다음은 탈피동물의 계통 분류이다.[2]
탈피동물 범절지동물