Mõru kivipuravik (Caloboletus radicans, sünonüüm Boletus radicans) on puravikuliste sugukonda kivipuraviku perekonda kuuluv seen.
Mõru kivipuravik on lubjalembene. Ta kasvab laialehises ja arumetsas ning puisniitudel[1]. Eestis leidub teda harva; ta kasvab Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel.[2]
Kõige meelsamini kasvab ta tammede ja pöökide all, kus teda mõnikord leidub suurel hulgal. Esimesel pilgul võib teda kiviga segi ajada.
Mõru kivipuraviku viljakehad on näha juulist kuni septembrini. Seenekübar on pruunikashall ja kuiv, läbimõõduga kuni 2 dm ning katsudes sametine või vatjas. Kübara allservas olevad torukesed on kollased ja jalale nõgusalt kinnitunud. Poorid on sama värvi, väikesed ja ümarad. Eosed on 12–16 µm pikad ja 4–6 µm laiad, eospulber on oliivivärvi. Seenejalg on kuni 13 cm pikk ja 8 cm lai, jämeda nuia kujuline ja helekollast värvi, vahel kitsa punaka vööndiga. Jalg on kaetud peene valkja võrguga. Juurestik ulatub suhteliselt sügavale. Seeneliha on valge, ebameeldiva lõhna ja viha maitsega. Seetõttu loetakse ta mittesöödavaks. Murdmise ja isegi kriimustamise kohast muutub seen kiiresti tintsiniseks.[2]
Ta on Eestis arvatud II kaitsekategooriasse (seisuga 2012)[1][2]. Tema korjamine on seadusega keelatud[2]. Teda ohustavad puuliikide osakaalu muutumine metsas ja lageraie[1]. Sellegipoolest hinnati tema arvukuse trendi 2008. aastal stabiilseks[1].
(vaadatud 23. jaanuaril 2013)
Mõru kivipuravik (Caloboletus radicans, sünonüüm Boletus radicans) on puravikuliste sugukonda kivipuraviku perekonda kuuluv seen.
Mõru kivipuravik on lubjalembene. Ta kasvab laialehises ja arumetsas ning puisniitudel. Eestis leidub teda harva; ta kasvab Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel.
Kõige meelsamini kasvab ta tammede ja pöökide all, kus teda mõnikord leidub suurel hulgal. Esimesel pilgul võib teda kiviga segi ajada.
Mõru kivipuraviku viljakehad on näha juulist kuni septembrini. Seenekübar on pruunikashall ja kuiv, läbimõõduga kuni 2 dm ning katsudes sametine või vatjas. Kübara allservas olevad torukesed on kollased ja jalale nõgusalt kinnitunud. Poorid on sama värvi, väikesed ja ümarad. Eosed on 12–16 µm pikad ja 4–6 µm laiad, eospulber on oliivivärvi. Seenejalg on kuni 13 cm pikk ja 8 cm lai, jämeda nuia kujuline ja helekollast värvi, vahel kitsa punaka vööndiga. Jalg on kaetud peene valkja võrguga. Juurestik ulatub suhteliselt sügavale. Seeneliha on valge, ebameeldiva lõhna ja viha maitsega. Seetõttu loetakse ta mittesöödavaks. Murdmise ja isegi kriimustamise kohast muutub seen kiiresti tintsiniseks.
Ta on Eestis arvatud II kaitsekategooriasse (seisuga 2012). Tema korjamine on seadusega keelatud. Teda ohustavad puuliikide osakaalu muutumine metsas ja lageraie. Sellegipoolest hinnati tema arvukuse trendi 2008. aastal stabiilseks.
