Palsamipappel (Populus balsamifera) on pajuliste sugukonna papli perekonda kuuluv lehtpuuliik. Eestisse on palsamipappel pargipuuna sissetoodud 18. sajandil.[1]
Palsamipappel on Põhja-Ameerika üks põhjapoolsema levikuga lehtpuid. Kasvab boreaalse vööndi mäestikes kui ka tasandikel kogu kontinendi ulatuses.
Palsamipappel on vastupidav, kiirekasvuline ja lühiealaine puu, elades harva vanemaks kui 200 aastat.[2] Lehed on ümara alusega ja pikalt ahenevad, pealt tumerohelised, alt rohekasvalged ja veidi kleepuvad.[3]
Paljuneb seemnetega, kuid enamasti vegetatiivselt. Palsamipappel on kahekojaline puu, see tähendab, et ühel puul on ainult emasõied ja teisel ainult isasõied. Palsamipappel kasvab üksikult või väikeste saludena. Ühe salu puud on tavaliselt ühest soost, kuna on hakanud kasvama ühe ja sama algpuu juurevõsudest.
Levinud Põhja-Ameerika põhjaosas[2], Eestis introdutseerituna parkides, metsakultuurides, hajusalt metsistunult.[3]
Paljud loomad kasutavad palsamipapli oksi toiduks. Lehtedest toituvad mitmete liblikaliste röövikud.
Pehmet heledat puitu kasutatakse ehituses.[2]
Palsamipappel (Populus balsamifera) on pajuliste sugukonna papli perekonda kuuluv lehtpuuliik. Eestisse on palsamipappel pargipuuna sissetoodud 18. sajandil.
