Aedsalvei (Salvia officinalis) on huulõieliste sugukonda salvei perekonda kuuluv mitmeaastane poolpõõsaliik.
Aedsalveil tuntakse mitmeid teisendeid[1]:
Maapinnalt harunev vars on alumises osas puitunud, ülalt aga rohtne. Pealt krobelised, nahkjad ja pikliksüstjad lehed on noorelt hallikasviltjad, hiljem hallikasrohelised. Kobarasse koondunud huulõied, mis asetsevad varre tipus, on olenevalt sordist kas sinakaslilla, roosa, valge või helesinise värvusega.
60 cm kõrgune poolpõõsas aedsalvei pärineb Vahemere maadest. Aedsalveid kultiveeritakse Lõuna-Euroopas – Jugoslaavias, kus Makedoonias ja Dalmaatsias katab salvei terveid mäekülgi.[2] Salveid kasvatatakse ka Kreekas, Itaalias, Türgis, Lõuna-Prantsusmaal, Hiinas ja Ameerika Ühendriikides.[3]
Eestis kasvatatakse salveid kultuurtaimena avamaal.
Pikemalt artiklis Salvei lehed
Lisaks dekoratiivsele väljanägemisele on aedsalvei hea mee-, maitse- ja ravimtaim.
Antiikarstid Hippokrates ja Dioskorides pidasid salveid ravijõu poolest imeliseks taimeks, teda on peetud väga heaks naiste viljatusrohuks.
Vanadel roomlastel olnud kõnekäänd: Cur moriatur homo cui Salvia crescit in horto? ('miks peaks inimene surema, kui tema aias kasvab salvei?')[4]
Piibli jutustuses võttis salvei ainukesena taimedest oma puhmaste varju Maarja koos noore Jeesusega, kui nad pagesid Herodese sõdurite eest, ja päästis nad.[5][6]
Vanas-Egiptuses olnud naistel kohustuslik pärast epideemiaid ja sõdu rohke salvei söömine, et taastuks kiiremini rahvaarv.
Keskajal usuti, et tassike salveiteed suurendab sümpaatiat ja armastust inimeste vahel.[7]
Aedsalvei botaaniline nimetus on tuletatud ladinakeelsest sõnast salvere – 'end tervena', 'hästi tundma'[6],'päästma'[8] .
Aedsalvei (Salvia officinalis) on huulõieliste sugukonda salvei perekonda kuuluv mitmeaastane poolpõõsaliik.
