Norra maran (Potentilla norvegica) on roosõieliste sugukonda marana perekonda kuuluv rohttaim.
Norra maran kasvab Euraasia ja Põhja-Ameerika parasvöötmes. Tõenäoliselt ei ole ta Lääne-Euroopasse Elbest läände looduslikult, vaid inimeste abil levinud. Nii näiteks leidub teda sagedamini üksnes Ida-Saksamaal ja läänepiiril, mujal kasvab ta laiguti ja haruldasena. Lõunas ulatub tema levila Lõuna-Alpideni, aga Vahemere maades ja Väike-Aasias ta ei kasva.
Norra maran kasvab pioneertaime ja umbrohuna toitaineterikkal, tavaliselt lubjasel või turbasel pinnasel. Neid leidub teepervedel ning kraavide ja jõgede kallastel.
Eestis kasvab norra maran hajusalt, peamiselt jäätmaadel, kuivendatud turbapinnasel, teeservades.[1]
Norra marana vars on tõusev kuni püstine, harunev, roheline, aga eredas päikesevalguses punane. Vars on kaetud hõredate pikkade harali karvadega.
Lehed on kolmetised, pika leherootsuga ja paiknevad varrel vaheldumisi. Alumised lehed võivad olla ka viietised. Lehed on elliptilised või äraspidimunajad, 2–6 cm pikad, sulgjad ja hõredalt kuni tihedalt karvased. Abilehed on tavaliselt 4 või 5 hõlmaga ja kuni 3 cm pikad.
Õisikuks on hõre pööris. Õied on mõlemasoolised, radiaalsümmeetrilised, 5 õielehega, kollased ja umbes 12 mm läbimõõdus. Tupplehed on pikemad kui kroonlehed: nende pikkus on 6–14 mm, aga munajad kroonlehed on algul 4–5 mm, pärast 8–10 mm pikad. Tolmukaid on tavaliselt 15–20. Norra maran õitseb juunist kuni septembrini.
Vili on kuni 1,3 mm pikkune pruunikas seemnis.
Norra maran (Potentilla norvegica) on roosõieliste sugukonda marana perekonda kuuluv rohttaim.
