Must-kärbsenäpp (Ficedula hypoleuca) on värvuliste (Passeriformes) seltsi kärbsenäplaste (Muscicapidae) sugukonda must-kärbsenäpi (Ficedula) perekonda kuuluv lind[1].
Ta on üks enim uuritud liike maailmas. Must-kärbsenäpp on zooloogidele heaks uurimisobjektiks, kuna pesitseb meeleldi ja suurel arvul pesakastides, mistõttu on uurimismaterjali kogumine lihtne[2]. Ka Tartu Ülikooli lindude käitumisökoloogia töörühm on uurimise alla võtnud rasvatihase kõrval just must-kärbsenäpi.
Must-kärbsenäpp kuulub must-kärbsenäpi perekonda, kuhu peale tema kuuluvad veel kaelus- ja väike-kärbsenäpp[1].
Must-kärbsenäpi rahvapärased nimetused on metstikk, kadakaharakas ja kärbsepüüdja[3].
Ladinakeelse nimetuse tähendus on ficedula 'väike viigimarju sööv lind', hypo 'allpool' ja leuca 'valge'. Liiki kirjeldas esimesena Peter Simon Pallas 1764. aastal.[4]
Välimuse poolest sarnanevad kärbsenäplaste sugukonna liigid mitmete teiste värvulistega, kuid kärbsenäplastel on iseloomulik toiduhankimise moodus. Varitsedes oma saaki puuoksal, sööstavad nad äkitselt õhku ja teevad tormaka jälituslennu lendava putuka suunas. Napsanud saagi nokka, sageli kuuldavalt, naasevad nad samale kohale või pisut eemale. Selle toitumisviisi järgi on kärbsenäplased nimetuse saanud.[5]
Must-kärbsenäpi levila hõlmab suurt osa Euroopast, samuti leidub teda Lääne-Siberis ja Loode-Aafrikas. Eestis on must-kärbsenäpp levinud üle kogu maa.[6]
Must-kärbsenäpp on rändlind, kes pesitseb Eestis regulaarselt. Osa isendeid viibivad Eestis ka ainult läbirändel[7]. Must-kärbsenäpp saabub siia aprillikuu lõpus ja isendite saabumine võib kesta maikuu teise pooleni. Kevadine läbiränne võib kesta juuni alguseni. Sügisene läbiränne ja talvitumiskohta lahkumine algavad juba juulikuus, kuid enamik linde lahkub augustis.[2] Must-kärbsenäpp talvitub Lääne-Aafrika savannimetsades[6]. Väike osa isendeid jääb talveks Vahemere-äärsetesse riikidesse, näiteks Hispaaniasse, Portugali, Lõuna-Prantsusmaale või Itaaliasse[2].
Eestis hinnatakse pesitsusajal must-kärbsenäpi arvukust 200 000–300 000 haudepaarile. 1991.–2008. aastal läbi viidud uuringu kohaselt on tema arvukus püsinud stabiilsena.[7]
Euroopas hinnati 2004. aastal must-kärbsenäpi arvukus 12–20 miljonile haudepaarile, mis teeks isendite koguarvuks 36–60 miljonit. Must-kärbsenäpi Euroopa populatsioon moodustab 75–94% liigi maailma populatsioonist. Mõnede andmete kohaselt on globaalse populatsiooni suuruseks 38,3–80 miljonit isendit.[8]
Nagu kõigil kärbsenäplaste sugukonna liikidel on ka must-kärbsenäppidel pikad tiivad ja pikk saba, mis võimaldavad neil õhus manööverdada. Nende jalad on lühikesed ja nõrgad ning neid vajavad nad pikka aega valvekohas saagi jälgimiseks. Kärbsenäplaste nokk on must ja lamenenud, nende suupära on lai ja väikeste peenikeste harjastega, mis kasvavad nokaservadel ja aitavad saaki tunnetada. Neile on iseloomulik püstine seisang.[5]
Must-kärbsenäpp on koduvarblase suurune värvuline. Tema kehapikkus on 12–14,5 cm ja tiibade siruulatus 22 cm.[6] Ta kaalub 11–12 g[6], mõnedel andmetel kuni 13 g[9].
Must-kärbsenäpi emaslinnu ülapool on pruunikashall ja alapool valge või helepruun[2]. Isaslind on pesitsusajal kontrastselt mustvalge sulestikuga. Tema ülapool on must ja alapool valge, tal on valge laubatähn. Pärast sügisest sulgimist sarnaneb isaslind pruunivärvuselise emaslinnuga.[10] Esineb ka isaslinde, kes sarnanevad juba pesitsusajal emaslinnuga. Zooloogid on täheldanud, et pruuni sulestikuga isaslinde leidub rohkem Kesk-Euroopa populatsioonides ja musta sulestikuga isaslinde rohkem põhjapoolsetes populatsioonides.[11] Mõlema sugupoole tiibadel asetsevad laiad valged laigud ja saba on valge äärega. Must-kärbsenäpi noorlind on tuhmpruuni üla- ja alapoolega, valgete laikudega tiibadel.[10]
Must-kärbsenäpp elab on kahe- kuni kolmeaastaseks[6], keskmine eluiga on 1,5 aastat[2]. Haruldased on 6–7 aastaseks elanud isendid[2]. Rõngastusandmetel on vanim leitud isend 15-aastane[12].
Must-kärbsenäpp on väga kohanemisvõimeline. Ta on levinud üle kogu Eesti ja asustab mitmesuguseid elupaiku, kus leidub õõnsusi või pesakaste.[2] Must-kärbsenäpp pesitseb kuuse-, sega- ja lehtmetsades, kuid eelistab sega- või lehtmetsi[13]. Ta võib oma pesapaiga rajada ka puisniitudele, parkidesse või aedadesse[5].
Must-kärbsenäpid on päevase eluviisiga ja elavad paaridena[6].
Must-kärbsenäpp on peaaegu täielikult putuktoiduline lind. Peamiselt toitub ta selgrootutest, eriti lendavatest putukatest.[5] Tema põhitoidu moodustavad putukad järgnevatest seltsidest: seltsist kiletiivalised (Hymenoptera) sipelgad, mesilased, herilased, seltsist mardikalised (Coleoptera) mardikad ning seltsist kahetiivalised (Diptera) sääsed ja kärbsed[12]. Poegade toitmise perioodil on oluliseks toiduobjektiks liblikaliste (Lepidoptera) röövikud[5]. Hilissuvel, rändel või toidupuuduse korral võivad must-kärbsenäpid süüa ka seemneid ja vilju[10].
Oma toidu hangib ta peamiselt puuokstelt ja -koorelt. Vihmase ja jaheda ilma korral otsib toitu ka lehestikust ja isegi maapinnalt.[2] Harvemini varitseb ta oma saaki puuoksal istudes, nagu kärpsenäplaste sugukonnale üldiselt on omane. Sellisel juhul on must-kärbsenäpile iseloomulik kiire sööst õhus olevate putukate napsamiseks.[5]
Kevaditi jõuavad must-kärbsenäpi isaslinnud varem kohale, et hõivata pesitsusterritoorium. Must-kärbsenäpp pesitseb puuõõnsustes või pesakastides. Territooriumil puuduvad kindlad piirid ja seetõttu kaitseb isaslind eelkõige väljavalitud pesaõõnsust või -kasti. Paljudel juhtudel saabuvad linnud tagasi eelnevatel aastatel hõivatud pesakohta. Isaslinnud on paigatruumad kui emaslinnud. Vastupidi vanalindudele üldiselt eelmise aasta noored ei pöördu tagasi oma sünnipaika, vaid otsivad uusi pesitsusvõimalusi naaberaladelt.[2]
Isaslinnul tuleb tihti pesapaiga pärast võidelda teiste suluspesitsejatega. Võideldes puukoristaja, põldvarblase, sini- või rasvatihasega, jääb must-kärbsenäpp tavaliselt kaotajaks ning halvimal juhul võib isegi elu kaotada. Võitluses aed-lepalinnu, soo-, põhja- või tutt-tihasega on must-kärbsenäpid edukad. Kui valitud pesapaiga juurde saabub emaslind, tervitab isaslind teda lauluga ning näitab talle pesaõõnsust. Paari moodustumine toimub, kui emaslind on pesaõõnsusega rahul. Pesa ehitamisega tegeleb isaslinnu ergutuste saatel emaslind. Pesaõõnsus vooderdatakse kuivanud puulehtede, kõrte, sambla, puukooretükkide ja ka sulgede ning karvadega. Pesa valmib 5–6 päevaga.[2]
Pärast pesa valmimist algab munemine. Emaslind muneb ühe muna päevas[12] ja kurn valmib mai lõpus või juuni alguses[2]. Kurnas on 5–7 muna[9]. Munad on helesinised ja tähnideta. Kui viimane muna on munetud, algab haudumine. Haub ainult emaslind. Isaslind viibib pesa läheduses, kaitseb territooriumi, hoiatab ohu eest ning toidab emaslindu. Haudumine kestab 11–14 päeva.[2]
Pojad kooruvad juuni keskel. Sündides on nad pimedad ja hõredalt udusulgedega kaetud. Poegade toitmisest võtavad osa nii emas- kui ka isaslind.[2] Poegade toiduks on väikesed putukad, eriti liblikaröövikud[5]. Kuna polügaamia on must-kärbsenäppide seas levinud nähtus, võib näha emaslinde, kes hoolitsevad poegade eest üksinda, sest isaslind on lahkunud teise emaslinnu juurde. Samuti võib juhtuda, et poegade eest hoolitseb ainult isaslind. Kui pesade vahemaa on piisavalt väike, suudab isaslind hoolitseda rohkem kui ühe pesakonna eest. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast 14–15 päeva vanustena.[2] Noorlinnud saavad suguküpseks 1-aastaselt[6].
Suve jooksul pesitseb must-kärbsenäpp üks kord ehk järelkurna ta ei mune[2].
Kevadel talvitumiskohast tagasi jõudes laulab must-kärbsenäpp vähe. Laulmishoog hakkab kasvama pärast esimest nädalat ja saavutab haripunkti emaslinnu munemise ajal. Haudeperioodi algades muutub laul taas vähem intensiivsemaks ja lakkab poegade koorumise ajal. Leidub ka isaslinde, kes laulavad kuni juulikuu alguseni. Hommikul alustab must-kärbsenäpp oma lauluga 40–50 minutit enne päikesetõusu. Õhtul lõpetab laulmise paarkümmend minutit pärast päikeseloojangut.[2]
Must-kärbsenäpi laul on lihtne, hele ja kõlab kõhklevalt, vahel esineb raiuvalt rütmiline üles-alla liikuv stroof. Tema laul kõlab kui "tsikru-tsikrutsi-tsikru-tsikru", "tri-kruti-kruti-tri" või "fütsi-fütsi-fütsi-tsitsi". Erutuse korral must-kärbsenäpp häälitseb ja naksutab nokka.[2] Kutse- ja hoiatushüüd on vali "pit", "tsüt"[2] või "vlüt, vlüt"[13]. Erinevate isendite laul võib olla varieeruv. Erinevalt võivad laulda ka eri vanuses olevad isendid. Vanade isaslindude laul on kestvam ja mitmekesisem kui noorlindudel. Mõned isendid imiteerivad teiste linnuliikide häälitsusi, laulukatkeid või koguni terveid laule.[2]
Must-kärbsenäpi vaenlasteks on mitmed väikekiskjad ja röövlinnud. Kärp, nirk, metsnugis ja kivinugis rüüstavad pesasid. Nii noortest ja kui ka vanadest must-kärbsenäppidest toituvad kanakull, raudkull ja kodukakk.[9]
Must-kärbsenäpp on oluline kahjurite tõrjes, kuna oma toitumisega piirab kahjurputukate arvukust[3].
Eestis ei kuulu must-kärbsenäpp kaitstavate liikide nimekirja[6]. Eesti ohustatud liikide punase nimestiku järgi kuulub must-kärbsenäpp kategooriasse ohuväline[1]. Rahvusvahelise Looduskaitseliidu ehk IUCNi punase nimestiku järgi kuulub kategooriasse soodsas seisundis (ingl least concern, lühend LC)[8].
Must-kärbsenäpp (Ficedula hypoleuca) on värvuliste (Passeriformes) seltsi kärbsenäplaste (Muscicapidae) sugukonda must-kärbsenäpi (Ficedula) perekonda kuuluv lind.
Ta on üks enim uuritud liike maailmas. Must-kärbsenäpp on zooloogidele heaks uurimisobjektiks, kuna pesitseb meeleldi ja suurel arvul pesakastides, mistõttu on uurimismaterjali kogumine lihtne. Ka Tartu Ülikooli lindude käitumisökoloogia töörühm on uurimise alla võtnud rasvatihase kõrval just must-kärbsenäpi.
.jpg)
